Mardus Juubeliväljaanne

 

Mardus. 

Mario Kivistik.

Salasõna. 2001. 236 lk. 

Jah, tuleb tunnistada, et juubeliväljaanne oli head kraami otsast otsani täis. Lugedes valdas mind tunne, nagu seisaks rootsi laua ääres, kus pakutakse ikka väga erilimelisi ulmejutte meilt ja mujalt. Poleks arvanudki, et nt Philip K. Dick on kirjutanud ka lühijutte, aga tema "Koloonia", mis räägib võõra planeedi asustamisest ja tulnukatega kohtumisest rebis kohe nii kõrgele ja kaugele ette ära, et teised väga löögile ei pääsenudki. Samas, ega siin ühkti nõrka pala ka ei ole, isegi kohalike autorite hulgast on paremik välja pandud. Hargla jutt jäi vähe kahvatuks, see baltisakslaste omavaheline tülitsemine õudusloona, no tal on ikka paremaid jutte ka, aga korra lugeda sobis küll. Eks leidus jutte, milles meeleolu langes alla kroonlinna nulli, Vangoneni lühipala teise ilmasõja natsidest nt, aga enamus jutte olid ikka, ma ei tea, kas keel põses kirjutatud, aga naerma suutsid ometi ajada.   

Üks asi, millest väga ei räägita, on kirjutamise nö köögi pool, kuid Abel Cain teeb siin väikese kannapöörde ning valgustab kirjankikuks olemise valu ja rõõmu. 

"Õpetaja Laur kirjutas ulmejutte juba mitmendat aastat - peamiselt ajarändude teemal. Ühe tema loo oli võrguajakiri "Algernon" isegi avaldanud, kuid see sai lugejate karmi kriitika osaliseks - loole heideti ette klišeelikkust, värvikate detailide puudumist ja intriigi hallust. Tulevikust minevikku sekkumisse teemale üles ehitatud alternatiivajalugusid oli nii pabertrükis kui kõikvõimalikes webzine`ides ilmunud sadu, kui mitte tuhandeid, ja Lauri katsetused ei eristunud millegagi üldisest hallist massist - ehk ainult elementaarsete stiilivigade ja kohmaka keelekasutuse poolest...

Laur ei solvunud ega tunnistanud ennast ka küündimatuks. Ta leidis, et kriitika oli üldjoontes õigustatud ja järeldus oli üks - tuleb teha enda kallal rohkem tööd. Õppida stiili, kohendada keelt ja mis peaasi - leida originaalnne ning intrigreeriv idee." (lk 145)

Oi seda nostalgiat. Aga antoloogia kohta on siin ääretult vähe märksõnu, millega võiks seda raamatut iseloomustada, seda küll, et ulme ja SF ja Horror ja Fantasy, aga peale selle on raske ühisnimetajat leida. Üks nüanss siiski võiks olla, see kumab ka eelnevast katkendist läbi, et mitmed tekstid on millegi varasema edasiarendused või lausa parodeerimised. A. Triniti jutt on nt sellest mehest, mis ta nimi nüüd oligi, kes ärkas hommikul üles, kui oli öösel unes näinud, et oli liblikas, ja arvas, et on liblikas, kes näeb unes, et on mees jne. Trinity loos arvab mees, et on tulnukas, mis keerab kõik pea peale. Või siis Perumovi lugu, mis ei ole muud kui Tolkieni räme ümbertöötlus haldjate omavaheliset kemplemisest. Muuseas, see autor elas kunagi Venemaal ja oli fännidelt peksa saanud sellise asja eest, ei ole lihtne olla kirjanik Venemaal, isegi ulmekirjanik mitte, nüüd elab ta välismaal. Aga nalja, nagu mainitud, sai ka siin ramatus. Veskimees alsutas oma juttu kui klassikalist vampiirikat ja siis keeras mitu korda vinti üle, lõpus tuli isegi voodistseen ära, mis oli, eelnavt lugu arvestades üllatav.

Jah, ei ole põhjust kurta, nende Marduste hulgas, mis ilmuda jõudsid, on see kindlasti üks kõvemaid isendeid, kuid see eeldab muidugi teatavat veregruppi, et seda nautida, et ulme ja lühiproosa ju ikkagi. Kui üldse midagi oleks võinud teisiti olla, siis vast kaanepilt, see on ju lausa kahvatus ise, mõni kirjaviga ka  oleks väinud vähem olla, muidu on täitsa asjalik antoloogia. Koostaja, tõlkija Mario Kivistiku pilt on ajakirjast Noorus (7/1983), et kui juba juubelinumber, siis miks mitte tagasi vaadata... ütle veel, et munder ei sobi mõnele mehele.  

BAAS