Bruno Bettelheim. Muinasjuttude võlujõud.
Bruno Bettelheim. Muinasjuttude võlujõud.
Tõlkinud Mall Tamm.
As Altex. 2007. 224lk.
See on üks kummalisemaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugema sattunud, mis ma ikka oskan öelda, eriti midagi. Wikist sain autori kohta lugeda, et ta (eluaastad 1903-1990) oli Austrias sündinud psühholoog, teadlane, avalik intellektuaal ja kirjanik, kes veetis suurema osa oma akadeemilisest karjäärist Ameerika Ühendriikides.
Siia raamatusse on Bettelheim kogunud kokku esseistlikud ülevaated muinasjuttude tõlgendamisest, nende päritolust ja mõjust eelkõige lastele. Kogu materjal on läbi töötatud Sigmund Freudi psühhoanalüüsi kaasabil, nii et põhilised märksõnad on: id, ego, superego ning oidipuslikud kompleksid. Nende abil võetakse pulkadeks lahti tuntud jutud nagu "Tuhkatriinu", "Lumivalgeke", "Hans ja Grete", "Punamütsike" jne. Kuid mitte ainult lugude analüüs ei ole esmane, alustuseks tehakse juttu muinasjuttude tähtsusest üldisemalt.
Miks need lood on olulised, kuidas aitavad oma sisemist mina lapsel tundma õppida, tunnete saispundart lahti harutada, kaoses korda luua, saavutada iseseisvus. Lapsed saavad muinasjuttudest hoopis teisiti aru kui täiskasvanud, kujunditele on nad vastuvõtlikumad. Ja neil, kes lapsena palju juttudega kokku puutunud, on hilisemas elus lihtsam hakkama saada. Muuseas, muinasjutte ei soovitata mitte ette lugeda, vaid pigem jutustada, et oleks loomulikum, oluline on siinjuures intonatsioon.
Päris kõigega, mis ta kirjutas, ma nõus ei olnud. Nt ei soovitanud autor illustratsioone kasutada, pidavat pärssima fantaasiat. No ma ei tea, mulle küll meeldisid pildid lasteraamatutes, tuleb meelde, et Edgar Valter ja Richard Kaljo tegid päris korralikke pilte. Aga tänapäeva lasteraamatutest ei oska kedagi esile tõsta. Samas kaasaja muinasjuttude suhtes pole Bettelheim kuigi optimistlik, ta peab neid liiga nuditud ja lahjadeks. Huvitav küll, seesinane üllitis ilmus ju 70ndate keskel, mida ta siis veel 21. sajandi vastavast lektüürist arvaks?
Eks ma jamhunud natuke olin, et kui palju motiive on võimalik seostada seksuaalsusega (Punamütsike hundiga voodis), et aga Freud, no siis võib ju ka nii sellele läheneda. Kindlasti leidub veel teooriaid, millega analüüsi annaks teha, kuid üks paljudest on siin kaante vahel täitsa olemas. Oli huvitav lugemine, ei kahetse, lapsevanemad võiksid küll seda raamatut sirvida, kui muinajuttude etlmesisest aega üle jääb.
Kommentaarid
Postita kommentaar