Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis.

15:05 (3 minuti eest)

Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis.

Eesti Raamat.

1985. 208 lk.

 

Tõtt öeldes olin Kallase suhtes kuni viimse hetkeni sama roheline kui need kaaned. Ei, mitte ses mõttes, et süda läigib ja hapukurki tahaks peale haugata, seda mitte. Varem polnud lihtsalt mahti teda lugeda, pidevalt tuli mõni teine raamat vahele ja… Corridat olen küll teismelisena näinud, aga siis ma ei saanud üldse aru, mis asja need sõgedad seal saarel ajavad, kuidagi kole segane tundus see värk toona. Peaks ikka romaani kunagi läbi lugema.

 

Aga alustuseks võtsin siiski ette lühiproosa kogumiku. Siin raamatus leidub 11 üksteisest üsna erinevat juttu, mis on kirjapandud nelja aasta jooksul (1979-1983). Peab ütlema, et Kallasel on haaret. Jutud viivad, nagu pealkirjastki võib oletada, Mustamäelt Musta mere kallastele välja ja tagasi. Sinna vahele mahub jutte väikekirjastuse toimekast toimetusest, metsakolkas puust laeva ehitavast erakust, mööda väikelinnu gastrollivast teatrist ja, kõike ei hakka välja lobisemagi. Kuna aeg oli selline, et siis oli veel ENSV, mõjuvad jutud pisut rusuvalt, miski paine on õhus. Meeleolu on kui sügisene agulibluus kortermaja ees pingil. Aga tegelased ei kannata mitte niivõrd riigikorra, kui lörriläinud suhete ning muude väikeste inimlike nõrkuste käes. Jah, täiuslik ei ole keegi. Eks ma ootasin juttudest ohtralt tegevust ja põnevaid seiklusi, aga neid siin ei olnud. Süžee tasandil seisis mõni lugu paigal, nagu oleks tal sangpomm ketiga jala ümber. Esmamulje oli küll selline, et „Õnne 13“ on nende kõrval ju lausa põnevik. Aga mida edasi, seda enam hakkas see tegelaste vaagimine mulle omaseks saama. Kallas läheb küll isiklikuks, kui nii saab öelda, aga mitte otse magamistuppa. Seksi on terve raamatu peale ainult ühe lause jagu. Detailides ollakse delikaatne. Autor harutab oma tegelased pulkadeks lahti ja paneb kokku tagasi justkui muuseas. Loomulikult nautisin lugejana keelt, kuidas siis muidu. Raamatule tuleb kasuks kirjaniku vilumus. Kui lühiproosaga tavaliselt kirjankud alustavad, siis Kallas on siin juba kogenud tegija, see omakorda võimaldab tal kasutada erinevaid laade. Iga jutt on erineva stiiliga.

 

 „Inimestega on mõned asjad pärsi lihtsad – nad on kaugel täiusest, mõtles ta ebamääraselt. Ja nad teevad oma olemasolust liiga suure ja lärmaka küsimuse. Neil on ülemäära palju teistega pistmist. Nad ei salli seda, et oleksid ühesugused, aga nad ei salli ka seda, et teised on teistsugused. Ja kuna inimesed ei oska ikka veel üleüldse omavahel täpselt ja korrektselt asju ajada, siis sünnib nende suhtlemisest määratu hulk arusaamatusi, intriige, pahandusi, pisaraid, salakaebusi, lärmi, abielulahutusi, koguni enesetappe. Jah, kena kõik, aga miks ma nüüd äkki sellistele asjadele mõtlen, mis on sel kõigel tänase õhtuga pistmist? Ju siis on.“ (lk 182)

 

See, viimase jutu peategelase, Gunnar Varki, mõttekäik iseloomustab seda raamatut veel ehk kõige paremini. Antud raamatu soovitamisel jään napisõnaliseks, uut kraami tuleb mühinal peale, kes siis vana raamatut enam loeb. Pealegi, hoogsat tegevust kui meelelahutuse panti ei leia siit samuti. Ise ei plaani ka enne uuesti lugeda, kui on midagi alla loetud Mati Undilt, Jaan Kruusvallilt ja Mihkel Mutilt, keda Kallas ära minib. Kellele aga läheb korda hea eesti kirjandus, ja see veel lugemata, siis võib küll „Öö neljandas...“ nimekirja lisada. Kallas on ise vististi kirjutamisest tagasi tõmbunud, temast juttu ei ole kuskil eriti olnud, loodan, et teda ei ole päris ära unustatud. Vähemalt peavad kirjanikku meeles kolleegid. Maimu Berg on kirjutanud nt ühe sellise luuletuse:

 

Ennevanasti

olid inimestel toredad

nimed:

Teet Kallas,

August Karjus,

Vello Lõugas,,

Virge Naeris,

Andres Sarjas.

 

(Looming, 5/2019)