Tarmo Teder. Tumedad jutud.

 



 

 

Tarmo Teder.  Tumed  jutud.

Eesti Raamat.

1990. 192 lk.

 

Ärev aeg oli eelmise sajandi lõpu eel. 80nadte teine pool ja 90ndate algus tõi kaasa suured muutused, revolutsioonilised sündmused rullusid üle kogu maa kui kevadine vihmasabin. Laulukaare all lauldi hääl kähedaks, teletorni piirati ja isegi Toompead rünnati. Paneb imestama, et kellelgi siis üldse oli aega kirjandusega tegelda. Üksikuid vabatahtlikke ometi leidus, Tarmo Teder (1958) nende seas. Nibin-nabin piiri peal ta oma esimese raamatu avaldaski, kuigi pudinaid oli perioodikas juba ilmunud, aga ajaarvamine hakkab ikka ju iseseisva debüüdiga. Olud olid siis juba vabamad, tsensuuri vähem, kuid pöördelised sündmused, millele lühiproosa  suudab kiiremini reageerida, siia raamatusse ei jõudnud. Mis aga jõudis, on korralik jutuvalik, liigitamise järgi siis novellid ja jutustused.

 Pealkiri annab küll esimese teeotsa kätte, aga samas on see nii ümmargune, et ütleb kõik ja samas mitte midagi. Tumedust siit õhkub, kuid milline nõukaajast rääkiv raamat nüüd nii väga helge ikka on. See tumedus ei ole selline ulmele omane, et oleks õudus vms, ei, pigem annab selleks ainest trööstitus ja meeleheide. Jah, korraks minnakse uitama kuskile maagilise realismi maile ka, aga ulme on ikka midagi muud. Tedre nime guugeldades sattusin Reaktori lehele küll, kuid tuli välja, et tal on üks ulmik olnud nimekaim. Mine tea, võib-olla on mõni veel. Mu onu nimi on nt Enn Kippel, aga see selleks.

 Nii umbes kolmveerand raamatust räägib kunstiinimestest, kelle hulgas on kirjanikke, näitlejaid ja üks metallikunstnik. Viimane veerandik kuulub juba lihtinimeste argipäeva jälgimisele. Läbi mitme loo oli täitsa kaasahaarav jälgida seda jõudeelutsevat boheemlaskonda, kes veetis aega filosoofeldes, elu mõtet otsides ja „Monastirskaja izbad“ trimbates. Ühes tegelases on tabatud ikka midagi väga omast tollele ajale:

 „Poole tunni pärast kohtas Kontus restoran „Olümpia“ lähistel Tallinna kuulsaimat kaltsumeest Penti. Kunagi oli see sekundaarse tooraine varumisagent päris andekas noorkirjanik olnud, avaldanud paar raamatukestki, kuid nüüd kirjutas ta ainult allkirju palgalehtedele ja dokumentidele ning luges „Playboy`d“ ja raha.Suuremateks plaanideks olid tal saunsuvila püstiajamine ja abielu soomlannaga, kes tuli eestistada.“ (lk 40)

 Juhtub ka nii, et kirjutamine jääb tahaplaanile, elu tahab elamist. Elu on siin kohe mitmest nurgast, leidub nii huumorit kui ka meeskodanike ihuseemne vallandumisi. Teder oleks võinud neid lühijutte edasi kirjutada. Mäletan, et olin 90ndatel ehitusel tööl. Vahetasime Prantsuse Lütseumi katust, brigaadis oli üks mees, kes rääkis, kuidas nad loomavagunites lehmi viisid Aasiasse ja mis sigadusi nad seal tegid. Teder kirjutab ka ühe jutu, kus minnakse sellise rongiga lõuna osariikidesse, aga nagu kiuste lõpetab tema just siis, kui hakkas asi põnevaks minema. Kahju. Autoril olid teised eesmärgid, oli vaja rääkida, kuidas kunstnikel king pigistas, et mis seal`s ikka. Aga tegelikult on see üks kobe, kabe ja kõva debüüt. Mida üks esikteose autor keelega teeb, ilma toimetajata kusjuures, see avaldas head muljet, nii juhtub harva. Ta oleks nagu poeet romaanikirjanike hulgas ja prosaist luuletajate keskel, aga seda kohta ta otsis ja ilmselt on nüüdseks juba leidnud ka.  



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.