Tarmo Teder. Tumed jutud.
Eesti Raamat.
1990. 192 lk.
Ärev aeg oli eelmise
sajandi lõpu eel. 80nadte teine pool ja 90ndate algus tõi kaasa suured
muutused, revolutsioonilised sündmused rullusid üle kogu maa kui kevadine
vihmasabin. Laulukaare all lauldi hääl kähedaks, teletorni piirati ja isegi Toompead
rünnati. Paneb imestama, et kellelgi siis üldse oli aega kirjandusega tegelda.
Üksikuid vabatahtlikke ometi leidus, Tarmo Teder (1958) nende seas. Nibin-nabin
piiri peal ta oma esimese raamatu avaldaski, kuigi pudinaid oli perioodikas
juba ilmunud, aga ajaarvamine hakkab ikka ju iseseisva debüüdiga. Olud olid
siis juba vabamad, tsensuuri vähem, kuid pöördelised sündmused, millele
lühiproosa suudab kiiremini reageerida, siia raamatusse ei jõudnud. Mis
aga jõudis, on korralik jutuvalik, liigitamise järgi siis novellid ja
jutustused.
Pealkiri annab küll
esimese teeotsa kätte, aga samas on see nii ümmargune, et ütleb kõik ja samas
mitte midagi. Tumedust siit õhkub, kuid milline nõukaajast rääkiv raamat nüüd
nii väga helge ikka on. See tumedus ei ole selline ulmele omane, et oleks õudus
vms, ei, pigem annab selleks ainest trööstitus ja meeleheide. Jah, korraks
minnakse uitama kuskile maagilise realismi maile ka, aga ulme on ikka midagi
muud. Tedre nime guugeldades sattusin Reaktori lehele küll, kuid tuli välja, et
tal on üks ulmik olnud nimekaim. Mine tea, võib-olla on mõni veel. Mu onu nimi
on nt Enn Kippel, aga see selleks.
Nii umbes kolmveerand raamatust
räägib kunstiinimestest, kelle hulgas on kirjanikke, näitlejaid ja üks
metallikunstnik. Viimane veerandik kuulub juba lihtinimeste argipäeva
jälgimisele. Läbi mitme loo oli täitsa kaasahaarav jälgida seda jõudeelutsevat
boheemlaskonda, kes veetis aega filosoofeldes, elu mõtet otsides ja „Monastirskaja izbad“ trimbates. Ühes tegelases on tabatud
ikka midagi väga omast tollele ajale:
„Poole tunni pärast
kohtas Kontus restoran „Olümpia“ lähistel Tallinna kuulsaimat kaltsumeest
Penti. Kunagi oli see sekundaarse tooraine varumisagent päris andekas
noorkirjanik olnud, avaldanud paar raamatukestki, kuid nüüd kirjutas ta ainult
allkirju palgalehtedele ja dokumentidele ning luges „Playboy`d“ ja
raha.Suuremateks plaanideks olid tal saunsuvila püstiajamine ja abielu
soomlannaga, kes tuli eestistada.“ (lk 40)
Juhtub ka nii, et
kirjutamine jääb tahaplaanile, elu tahab elamist. Elu on siin kohe mitmest
nurgast, leidub nii huumorit kui ka meeskodanike ihuseemne vallandumisi. Teder
oleks võinud neid lühijutte edasi kirjutada. Mäletan, et olin 90ndatel ehitusel
tööl. Vahetasime Prantsuse Lütseumi katust, brigaadis oli üks mees, kes rääkis,
kuidas nad loomavagunites lehmi viisid Aasiasse ja mis sigadusi nad seal tegid.
Teder kirjutab ka ühe jutu, kus minnakse sellise rongiga lõuna osariikidesse,
aga nagu kiuste lõpetab tema just siis, kui hakkas asi põnevaks minema. Kahju.
Autoril olid teised eesmärgid, oli vaja rääkida, kuidas kunstnikel king
pigistas, et mis seal`s ikka. Aga tegelikult on see üks kobe, kabe ja kõva
debüüt. Mida üks esikteose autor keelega teeb, ilma toimetajata kusjuures, see
avaldas head muljet, nii juhtub harva. Ta oleks nagu poeet romaanikirjanike
hulgas ja prosaist luuletajate keskel, aga seda kohta ta otsis ja ilmselt on
nüüdseks juba leidnud ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar