Aino Pervik. Kersti sõber Miina.

 

Aino Pervik. Kersti sõber Miina.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1961. 92 lk.

 

Täpselt selline lugu, et: Kauges külas, vanaema juures, elasin kord, kogu suve. Siin muidugi vanaema ei ole, või noh, Ranna omad siiski on, kes selle koha edukalt täidavad. Peategelaseks on viienda klassi tüdruk Kersti, ta unistas küll suveks sõita Krimmi, aga selle asemel, pidi leppima suvitamisega kohalikus rannakülas. Jõudnud kohale, tutvub ta naabritüdruku Miinaga. Koos tehakse läbi mitmed seiklused - kellasepa juures käimine, lossivaremetel turnimine - , mille käigus saavad neist suured sõbrad. Kersti on selline...ee... natuke nipsakas türduk, ikkagi Tallinast ja kirjaniku tütar, tema vaatab sellele maakale, Miinale, ülevalt alla. Miina on niigi õnnetu, ilma isata ja ema ei toeata tema soovi saada kunstnikusk, aga... oeh. Lõpuks kõik laheneb parimal ja ainuvõimalikul viisil.  

 

Arabella on muidugi parem raamat, aga võrrelda neid väga ei tasu. Ja ajastu eripära ei hakanud ka häirima.

„Raamatukogu uks oli lahti. Kersti tundis kohe sisseastudes meeldivat raamatute ja paberi lõhna, mida ta kangesti armastas. Ruum oli parajasti tühi, isegi raamatukogu juhatajat polnud kuskil näha. Kersti vaatas ringi. Poole ruumist võtsid enda alla suured raamatukapid. Akna all oli laud kataloogikastidega. Sama laua taga istus vist harilikult ka raamatukogu juhataja. Seinalt naeratas Kerstile vastu Gagarini nägu. Pildi all oli mingi plakat ja selle ees laual oli brošüüre ja ajaleheväljalõikeid. Kersti astus lähemale.“ (lk 73)

Raske oli uskuda, et pildid on teinud Edgar Valter, üldse ei olnud tema käekiri, aga nii on kirjas. Muidugi tore on see, et lõikude vahele poetatakse neid tarkuseterasid, mida muidu oleks liiga tüütu lugeda, et miks jõgi öösel aurab ja mis on mateeria, täitsa tore oli, ei kahetse lugemist. Südamlik lugu.