laupäev, 4. september 2021

Loenid Kaganov. Sidrunkollane planeet.

 


Leonid Kaganov.

Sidrunkollane planeet.

Skarabeus.

Tlk Arvi Nikkarev.

2021. 268 lk.

 

 

Kinnitust on leidnud fakt, et vene ulmet kirjutatakse edasi ka pärast Strugatskeid, olgu selle tõestuseks või antud jutukogu. Kes on Leonid Kaganov (1972), selle kohta siin palju infot ei ole, teada saab, et ta on hariduselt programmeerija ja psühholoog, kes alustas kutselise kirjanikuna aastal 1995. Kohalikus skeenes ei tohiks ta olla sugugi võõras nimi, varem on temalt tõlgitud  neli lugu: `Enne koitu` ja `Hamsik` ilmusid antoloogias „Munk maailma äärel”, 2009 ning `Mul veab` ja `Maagia` avaldati kogumiks „Maagia”, 2019. Arusaadavalt kuulub Kaganovi eestindamise au ja kuulsus Skarabeusi kirjastusele, mis ongi peaasjalikult ulme tõlkimise oma eesmärgiks võtnud. Ja kui juba ulme, siis on see loomulikult teaduslik fantastika ehk SF, ning seekord leiab siit kaante vahelt kuus juttu. Kuna autor ei ole viimasel ajal väga aktiivne olnud, jäävad lood vahemikku 2011 – 2020.

 

 

Üritan lood lugemisjärjekorras rivvi võtta ja teha lühidalt. Esimene jutt „Võõrtööline” on Annast, kelle kehas võtab koha sisse keegi, mis ta siis on, maaväline võõras olend, tulnukas, seda täpselt teada ei saagi. Ega see ole ka oluline, konks on selles, et jutt oli naljakas. Kui keegi hakkab peas kuulma hääli, endaga rääkima, võib ta sattuda raviasutusse, siin nii hullusti siiski ei lähe. Ei saa välistada, et ainest kogus autor päriselust, pikaaegne propaganda võib ju hakata ajudele käima isegi süütule kodanikule. Aga jutuna… kuigi see ühes kehas mitme teadvuse resideerumine on juba pisut kulunud motiiv, isegi minusuguse ulmekauge lugeja jaoks, oli meeldiv lugeda.

 

 

Esimese hooga arvasin, et „Tankett” on lastejutt, aga siis kiskus asi inetuks, jäi kuskile kriipima, seda enam, et päevauudiste taustal on see üsna aktuaalne lugu. Kiskuda lapsed kellegi käepikenduseks mingisse tobedasse ususõtta - jube. Need konfliktid Lähis-Idaga ei kavatsegi vist rahulikult lõppeda. Valus lugu, ei soovita nõrgema närvikavaga lugejatele.

 

 

Kõige parema mulje jättis kolmas lugu „Millal see ükskord lõpeb”. Jutt siis sellest, kuidas tudengid lähevad katsejänestena proovima uut preparaati, aga satuvad hoopis tänapäeva Moskvasse. Tegu ei olegi nii väga SF ulmega, kus teaduslik taust on esmatähtis, pigem on see satiiriline absurd. Kui esimesed kaks juttu olid veel kuidagi sellised laadna käega kirjutatud, siis „Millal…” suutis lükata sisse juba kõrgema käigu. Üks asi, mida ma vene ulmes hindan, on nende eripära. Mitmed lood siin on sellised, ma ei teagi, nagu oleks mõnda Lääne autorit matkitud, kuidagi nuditud tunduvad. Aga see lugu justkui kasvab välja sellest venelastele omasest ühiskonnast, ilmekalt on tabatud atmosfääri, värvikaid tegelasi ja särisevat dialoogi. Ühtlasi oli see ainus lugu, mis ajas tõsiselt naerma. Braavo! Seltsimees Kaganov.

 

 

Olen kuulnud räägitavat, et raamatule tuleb anda võimalus ka tuima alguse kiuste. Mõni seab piiriks 50lk, kui sinnamaani ei haaku, lendab raamat uksest välja, lugeja kingajälg raamatuseljal. „Depressant” oli täpselt selline jutt, et vindus ja vindus, kuni alles kuskil poole peal võttis tuurid üles. Liialdamata võib öelda, et põlvkondade erinevustest on kirjutatud riiulite kaupa, aga mis nüüd sellest, siin päästis loo selle lõpp. Tegelase arengut läbi keerdkäikude oli tore jälgida.

 

 

Viimast kaht juttu ühendab peale selle, et nad on mahult lühiromaanid ka see, et need on kosmoselood. „Sidrunkollane planeet” viib kaugesse tulevikku, kui tähesüsteem on juba asustatud, aga mitte kõik maavälised olendid ei ole sõbralikud. Retsiidid on umbes oina suurused tarakanid (pealkaas), kes elavad ühel liivasel planeedil. Nad on inimestest madalamal tasemel tsivilisatsioon, aga see ei takista käputäiel tegelastel neile „demokraatiat” eksportimast. Lõpp oli muidugi aimatav, aga lugemist see ei seganud kopka eestki, isegi rümbarebu ei häirinud.

„Aeg oli selline” on viimane lugu, mille tegevus toimub kosmoselaevas, kuhu satub väike, aga ohtlik putukas, justkui ähvardav viirus. Meeskond on paanikas ja abi ei ole kuskilt oodata. Edasi juhtub see, mis juhtub siis, kui keegi hakkab end jumalaks pidama. Mu lemmikute hulka need kaks viimast just ei kuulunud, sest lühiproosast ootan ikka äctionit, mida siin väga ei esinenud. Aga pooleli jätmiseks olid need jälle piisavalt põnevad, nii et rühkisin lõpuni.

 

Nagu juba mainitud sai, ei ole Kaganov selline tehnokraat, kes võtab kätte ja marsib tehnoloogia viimasest sõnast veel kümme aastat edasi. Tema tegelased kasutavad tahvelarvutit veel kauges tulevikus, tundmata seejuures vähimatki häbi. Et autor ei hakka liiga palju masinavärki kirjeldama, muutis lugemise lihtsamaks, arvan küll, et see võte võib sobida ka ulme kaugetele lugejatele, ma ise kaasa arvatud. Iga kogumik pidavat olema koostaja nägu, nii ka seekord. Ja Meelis Krošetskini kaane kujundanus on küll täistabamus, sest need vanad kogumikud, no jah… Aga valiku üle kurta ei saa, leidub jutte erinevale maitsele ja mitmeks õhtuks. Rõõm on ka selle üle, et välja antakse veksel, avaldada järgmine aasta k

ogumik soome ulmet, nii et jäägem ootele.










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar