Machado de Assis. Dom Casmurro.

Machado de Assis.

Dom Casmurro.

Tlk Aita Kurfeldt.

Eesti Raamat.

1973. 240 lk.

 

Klassika kohta meenub üks viledask kulunud klišee - see on see, mida kõik teavad, aga keegi loe. Kuid alati päris nii ka ei ole, nt Brasiilia kirjaniku, Joaquim Maria Machado de Assis`e (1839-1908) nimigi tundus mulle algul võõras, rääkimata muust. Iseenesest mäletan küll seda Varamu sarja vanaema riiulist, kus raamatuselgadel poseerisid kaugusse vaatavad autorite väikesed mustvalged fotod, justkui mõista andes, et jaa, seal kaante vahel asub sootuks teine maailm, aga sinna need minust tookord jäid. Nüüd, aastaid hiljem, saanud teada, et Eesti Kirjastusel juba kaheksa dekaadi turjal, üritasin ka ühe õhema eksemplari sealt valikust läbi lugeda. Ja veel, guugeldades sain teada, et Loomingu Raamatukogu on samalt autorilt 2016. aastal tõlkinud jutustuse „Hulluarst”, millest on jäänud ähmased mälestused isega aastate takka.

 

Dom Casmurro on minu jaoks natuke imelik raamat, aga unustada ei tohi esmatrükki, raamat ilmus aastal 1900, ja tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Brasiilias. Oh ajad, oh kombed, milline vaade kadunud ajastule. Autor kirjutab esimeses isikus „oma” loo, milles jõutakse sirguda lapseeast kuldsesse keskikka. Peategelast, 15. aastast Bentinhot kasvatab üksik lesknaine dona Gloria. Bento tutvub naabritüdruku Capituga, nad kiinduvad teineteisesse, armuvad ja soovivad elada koos kogu ülejäänud elu. Aga saatusel, juhusel ja dona Glorial on oma pojaga teised plaanid. Nagu päris elus, nii juhtub ka vahel kirjanduses, et kõik ei laabu ega lahene kergelt ega lihtsalt. Teisisõnu: tegemist on looga purunenud illusioonidest.

 

Ehkki raamat ei ole kuigi mahukas, võttis lugemine aega mitu õhtut. Kohati oli tekst väga tihe, tuli korduvalt lõike üle lugeda, sealsamas sattus autor jälle lobisemislainele, ja lugu ei liikunud edasi ega tagasi. Teine pool raamatust läks juba kiiremini. Soovitada ei oska, sest kas ja kuivõrd usuteema võib kedagi kõnetada, on väga isiklik, mind jättis see lihtsalt õlgu kehitama, kuid fookus oli veel millelgi muul. Kuigi ma ootasin Lõuna-Ameerikast seda, mis neile ainuomane, maagilist realismi, siis seda siin ei olnud. Saatesõnas öeldakse, et Assis tuli püünele pärast romantismi, tema oli esimene, kes alusats sealmail psühholoogilise realismiga. Ja seda, tõsi küll, on siin piisavalt, tegelaste ilmed ja muljed, keelepeks ning sümpaatiad saavad läbi vaagitud nüansirikkalt. Mis mind häiris, oli autori pidev pöördumine lugeja poole, aga see on juba minu kiiks. Ülejäänud osas ma nautisin kirjaniku stiili, need väljapeetud ja pikad laused panid mind küll tegelastele kaasa elama. Samuti rääkis asjale kaasa ja kasuks autori huumor, millega mõned nurgad maha lihviti. Kas ma veel mõne klassiku juurde niipea jõuan, ei hakka parem lubama, aga kui siis soovitada kellelegi, siis kindlasti mõjub raamat sügavamalt neile, kes väärtkirjandust loevad tihedamini.  

 

„Ja mina meeldisin sulle tol ajal?” ütlesin, patsutades teda põsele.

Vastuseks oli Capitu naeratus, seesugune õrn ja pilkav naeratus, mida on võimatu kirjeldada ja mida saab ehk ainult maalida. Siis sirutas ta käsivarred välja ja pani nad mulle õlgadele, nii võluvad käsivarred, et nad näisid lilledest kaelakeena (vana võrdlus!). Mina tegin oma käsivartega sedasama ja kahetsesin, et kohal polnud kujurit, kes oleks meie poosi marmorisse raiunud. Muidugi oleks ainult kunstnik kuulsaks saanud. Kui mõni skulptuur – olgu isikust või grupist – hästi välja tuleb, siis ei küsi keegi modelli järele, vaid hindab ainult teost, ja teos on see, mis jääb. Aga ükskõik, meie ise oleksime teadnud, et need oleme meie…

(lk 183)