Feohari Kessidi. Sokrates.



Feohari Kessidi. Sokrates.

Eesti Raamat.

1987. 144 lk.

 

Ennemuiste võeti asju ette ikka suurelt ega siis hakatud tühja tähjaga sekeldama, kus sa sellega. Ilmavalgust nägid sellised sarjad nagu: Suuri mõtlejaid ning Suuri sõnameistreid. Jah, need väljendid võivad olla isegi sünonüümid, kus üks laad ei välista teist. Igatahes võib möödunule tagasi vaadates nentida, et Eesti Raamatul on põhjust küll ajada uhkusest rind kummi, sättida krüsanteemiõis nööpauku ja rahulolevalt, silmis tähendusrikas pilk, poseerida oma pika riiuli kõrval. Andsin minagi kiusatusele järgi ja võtsin ühe raamatu sealt valikust, puhusin suurema tolmu maha, läksatasin lõõrid puhtaks ning asusin aga lugema.

 

See raamat tutvustab lühidalt Vana-Kreekas aastatel 470/469 – 399 e. m. a. elanud tarkusearmastaja, Sokratese, elu ja tema panust filosoofia arengusse. Ma ei mäleta, et meile koolis oleks midagi meeldejäävat antiigist räägitud, seda enam pakkus raamat avastamisrõõmu. Tuleb välja, et Sokrates oli väga seadusekuulekas ateenlane, võttis osa kolmest sõjakäigust ja oli abielus Xanthippe nimelise naisega. Väidetavalt olla see väga kuri naine olnud, sõimanud Sokratest, ajanud vestleva seltskonna oma kodust välja, lükanud laua ümber ja mida kõike veel, sest filosoofia ei olnud lihtsalt tema ala. Xanthippe oli pigem praktiline naine, kelle osatähtsust ei saa sugugi alahinnata, just tema võttis Sokratese kõrval enda õlgadele koduse majapidamise ja laste kasvatamise, sellal, kui abikaasa kaaskodanikke püüdis „äratada“.

 

Sokratese äratamine seisnes tema õpetuses, mille aluseks ta võttis selle kuulsa fraasi „Tunneta iseennast“. Kui varem tegeldi maailma äraseletamisega, siis Sokrates keeras pilgu inimese poole, tõstis inimese keskpunkti, kui nii võib öelda. Tõsi, sofistid tegid seda juba varem, aga nemad olid vaid tarkuse müüjad ja rääkisid pigem seda, mida kuulata taheti, mitte ei otsinud tõde. Sokrates oli suur moralist ja eetika jutlustaja, teda huvitasid küsimused: mis on hea ja mis halb, ilus ja inetu jne, ikka selleks, et inimene jõuaks enesetadvustamiseni, saavutaks parema elukvaliteedi. Kahjuks ei andnud tema arutluskäigud ühtki lõplikku definitsiooni, sest Sokratese meetod (maieutika) ajas teda ennaskti ummikusse. Juba kaanepilt räägib enda eest, et tegemist on piinatud geeniusega, mitte nii väga teiste kuivõrd iseenda poolt. Mis on veel kummaline, Sokrates ei kirjutanud ise ühtegi raamatut, tema pidas ainuvõimalikuks suhtlemisviisiks dialoogi, mis sünnib siin ja praegu. Kogu info pärineb tema kaasaegsetelt, peamiselt Platonilt ning ajaloolaselt Xenophonilt. Platon oli ka esimene, kes viis Sokratese alustatut edasi, seda on jätkanud ka hilisemad põlvkonnad, kes on siis olnud tema poolt või vastu.

 

„Sokrates kuulutas: voorus on teadmine. Kuid mitte igasugune teadmine üldse, vaid üksnes hea ja kurja teadmine, teadmine, mis viib õigete, vooruslike tegude juurde. Selle põhjal tuli ta järeldusele, et mitte keegi pole halb tahtlikult, vaid üksnes teadmatusest. Sokratese eetilised paradoksid panid aluse seniajani kestvale poleemikale teadmise ja vooruse, teaduse ja kõlbluse seoste üle“ (lk 112)

 

Nii et midagi lõplikult ei õnnestunud Sokratesel lahendada, küll aga lasi ta esimesena džinni pudelist välja. Küsimus sellest, kas mõtted ja teod alati kattuvad, ei olegi lihtne vastata, nõnda kestab see väitlus veel ilmselt edasi. Sokratese elu aga lõppes kohtuotsusega, mis määras talle surmanauhtluse, ta oli siis 70. Võimalus oleks olnud sellest pääseda, aga põhimõttekindlus, idee eest vankumatu seismine ei laknud tal taganeda, nii sai temast ajalukku läinud filosoofia märter. Teda jäi leinama abikaasa, kolm poega ja paljud sõbrad.

 

Aimekirjandusele omaselt oli raamat väga teaberikas, täis viiteid ja üsna tihe, mis tõmbas lugemistempo ikka korralikult alla. Hea on see, et autor kasutab lihtsat ja arusaadavat keelt, ei eputa oma teadmistega ega varja poolehoidu Sokratesele. Elamusena ei saa küll öelda, et see oleks põrutavalt põnev lugemine olnud, kuid haaravalt huvitav oli küll. Raamat pani mõtlema, et Sokratesele oli ikka nii õigus öeldes: Ma tean, et ma midagi ei tea...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.