teisipäev, 20. aprill 2021

Herman Sergo. Põgenike laev.


 

Herman Sergo. Põgenike laev.

Eesti Raamat.

1966. 328 lk.


Sedapuhku on autor võtnud südameasjaks kujutada randlase elu-olustikku õige keerulisel perioodil. Romaan algab lootusrikkal 1939. aasta kevadel, et lõppeda üsna lootusetult 1944. aasta septembris. Nõnda võib seda teost juba põhjendatult paigutuada nt (lähi)ajaloo riiulisse. Tõuke kirjutamiseks sai autor elust enesest. Kui Sergo tuli pärast viis aastat võõra nime all ja võõrsil viibimist tagasi kodukohta, leidis ta eest palju tühjaks jäänud talusid ja sööti jäänud põlde. Loomulikult pani selline trööstitu pilt autoril mõtte liikuma, et võiks sellest midagi kirjutada. Siit-sealt maad kuulanud, midagi juurde pannud, üht-teist maha tõmmanud, sai kirja seesinane jutt.

Loo alguses saabub peategelane, Martin Priit, ajateenistusest koju Hiiumaale ja alustab puhtalt lehelt. Suuri väljavaateid tal ei ole, kuid plaanid on see eest suured. Ainult et vaesus, see pagana vaesus ei lase plaane ellu viia. Koos vanaisaga elades saab noormees siiski oma asjadega mäele, temast saab kahemastilise laeva kapten, kuid mis hinnaga? Seal taga on võlad ja muud mured, lisaks algab veel sõda. 

Kas see üle mere Rootsi põgenemine just nii oli, kes seda enam teab, kuid usutav on jutt küll. Minemise peapõhjuseks peab  Sergo sakslaste propagandat, mis hirmutas kohalikud ära, et venelased tulevad ja löövad kõik mättasse või saadavad Siberisse. Sellega ma nüüd täiesti nõus olla küll ei saa, aga eks siin tuleb ka vaadata raamatu sünniaastat.  Kusjuures, 1965. aastal sai see raamat romaanivõistlusel kolmanda koha. Esikohta ei antud välja, sest latt oli liiga kõrgel. Esikohani küündis Heino Kiik oma "Tondiöömajaga" alles 1967. Sergo raamatu plussiks pean ajastu kui olude edasi andmist, kommetest rääkimist ja rahvatarkuste puistamist. Nt abiellumine oli ikka midagi sellist, mida tehti ükskord elus.

"Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus "kolme päeva" tegemas. Nende päevade kestel jälgisid poisi vanemad, kas poja väljavalitu on küllalt kärme pööruga, taibukas ja sõnakuulelik. Alles pärast prooviaega langetati paarimineku kohta lõplik otsus." (lk 148)

Vähem õnnestunud on tegelaste kujutamine, v-b on asi ka selles, et neid on lihtsalt liiga palju siin kaante vahel. Sergo ei valgusta hingemaastikke, kui nii võib öelda, tema pigem vestab. Ta võtab tegelase ja võib rääkida tema minevikku neli põlve tagasi, ikka sedasi, et mida keegi tegi või kellega kus oli. Tegelaste keel annab neile isegi rohkem isikupära kui sisekaemus. Sündmustikku on samas piisavalt, mida pean hea kirjaniku tunnuseks. Kaasa elama pani pigem see randlaste kurb saatus üldiselt kui mõni üksik tegelane. Rannarootslased, kellest Sergo küll ei räägi, on mulle nagunii hell teema, ja eks nemadki jagasid hiidlaste sarnast minevikku. Kuid teisal jälle oli ka naljakaid kohti, nii et kõõksusin ikka mitmes kohas naerda. Tegemist ei ole küll Sergo tippteosega, kuid tema esimese romaani kohta on see igati tubli tükk.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar