Herman Sergo. Kajakalaid.

 Herman Sergo. Kajakalaid.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 224 lk. 

Kui nägin selle raamatu kaanepilti (A. Säde), arvasin, et no nii, siin on nüüd jutt kalurikolhoosi rasketest algusaastatest, plaani täitmise ragistamisest ja keerulistest inimsuhetest. Midagi sellist siin otseselt siiski ei olnud, sest randlaste käekäigu kujutamine ei ole Sergo peamine ala, vähemalt siin. Kindlasti leidub ka kalurikolhoosi ainelisi teoseid, aga sellega tegelesid ilmselt teised autorid. Sergo oli ikka rohkem kaugsõidu meremees. Järgmine üllatus vaatas mulle vastu tiitellehelt, kust lugesin :

„Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik „Kajaka” päevaraamatust 1940-1941. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.”

Pärast seda hakkas raamat mulle juba rohkem huvi pakkuma, kui algul julgesin arvata. Ent juba esimeste lehekülgede lugemine tõi asja selgust.  „Kajakalaid” on järg Sergo debüüdile „Meri kutsub”  (1960).  Peeter Murd alustas oma karjääri rannaäärsete laevade peal, edasi jõudis ta sõita parklaevaga maailmameredel ja lõpuks sai esimeseks tüürimeheks laeval „Kaljurand”. Siis tuli Eestis võimule punavõim ning Peeter Murd sai korralduse tuua laev tagasi kodumaale. Nõnda lõppes raamat „Meri kutsub”.

Selle raamatu tegevus algab kodanliku vabariigi eelõhtul, kui õhus on tunda juba püssirohu vingu. Peeter Murd saab korralduse viia aurik „Kajakalaid” Inglismaalt Argentiinasse. Merereis õnnestub, hoolimata saksa allveelaevadest, mis Atlandi ookeanil luuret käivad pidamas. Raskuskese saabub sihtkohas, Buneas Aireses, kus tekivad omandiküsimused, mis lipu all aurik edasi hakkab sõitma. Kosilasi on mitmeid, kuid arusaadavalt on Nõukogude Liit soosingus. Pidev õiguse tagaajamine, advokaatide töö ja kohtuuste kulutamine tähendab seda, et laev seisab viisteist kuud sadamas aresti all. Aga nagu ikka, lõpp hea, kõik hea.

Sergo ei ole autorina just väga palju arvustusi pälvinud, vist ei olnud mere teema väga levinud toona, merele pääski oli keelatud ja kes see seda ala nii väga ikka tundis. Kuid ühe arvustuse raamatule „Meri kutsub” on kirjutanud Mall Sarv (Looming, 1960, nr 12). Tema kiidab ja laidab autorit, nagu see kombeks on, aga miinusena toob välja, et pahalaste kujutamine on jäänud nõrgaks. Sergo tegelased, jah, need võib kahekslugemise abil jagada kahte rühma. Ühed on väga head ja ülejäänud on need teised. Kui peategelane jääb siin küll üdini positiivseks aga kahvatuks, siis pahalased on küll õnnestunud. Eesti konsulina esinev Bauman, kes on tegelikult aferist, saab nt sellise kirjelduse osaliseks:

„Ent siseneja polnud ärimehe moodi tegelane – pigem kreeka laeva stjuuard või mõni kehvemat sorti salongilõvi. Üle keskmise kasvu, kõhn, aastat kolmkümmend viis vana. Tema ülemist huult ilustas kitsas mokahabemetriip, paks tume juus üle pea klanitud. Seljas mingi smokingutaoline ülikond. Kõrge, ülespoole laienev tsilinder näpu otsas. Kätt andes noogutas ainult pead, selg jäi sirgeks, nagu oleks tal laadluugi salgiraud selja tagant pintsaku alla pistetud.„ (lk 36)

Ja ühe naistegelasena esinev advokaat Carmencita De La Vega, kes peaks olema naine pealkaanel, jõudis isegi minu silme ette kerkida, kuigi autor kurtis, et kes see naisterahva sisse näeb. Lugeja näeb.

Kas pahalaste kujutamine hädavarestena toona klišee võis olla, ma ei tea, aga praegu lugedes see oli küll nii. Meenus film Briljan „Briljant käsi”, kus ka pätid ei olnud just väga teravad  pliiatsid. Siin esindas seda gruppi laevale munsterdatud viisik, mis pid reederi korraldusel juhtimise üle võtma. Muidugi oli hea lahendus, jutukäik ise nõudis sellist tulemust. Naljaks oli see tegelikult isegi. Eriti lõbus oli see koduõlle ajamine laeval, kui aastalõppu hakati tähistama. Et siis jah, ei kahetse küll lugemist. Tundub, et Sergo on kirjanikuna ka  siin parem kui oma esimestes raamatutes. Enam ei ole teda ennast nii palju vahele astumas-segamas kui varem, tegelased saavad ka oma elu elada. Näis, kuidas tema järgmised raamatud välja on tulnud, loodan, et hästi.