esmaspäev, 5. aprill 2021

Herman Sergo. Mehed mere tausta

 



Herman Sergo. Mehed mere taustal.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 144 lk. 


Kuuekümnendad olid Sergole soodne aeg, siis ilmus temalt kuus raamatut. Üks nendest on seesinane jutustus, mille olemasolust mul varem, enne tänast päeva, polnud aimugi. Lugu on siin Nõukogude Liidu abi andmisest raskustesse sattunud väikeriigile. Aafrikas asuv Togo vabariik on mõned aastad tagasi saavutanud iseseisvuse, aga üleujutused räsisisd riigi põhjaosa nii, et välisabita oleksid nad puhta käpuli. ENVSt saadetakse teele laev, mis viib sinna ravimeid, toiduained ja masinaid. Jutustuse alguses saabuvad mootorlaevale „Raudrahu” neli kursanti, kellest üks,  Paul, räägibki sellest sõidust lähemalt. Õigem on öelda, et ta kirjutab koduranda jäänud pruudile, kuidas reis kulgeb. Muidugi on autor kõiketeadjana ise samuti kohal, et anda sõidust laiem ülevaadet.

Loomulikult tuleb siin vaadata aastaarvu, sots. realismi kaanonid kajavad ka siit raamatust korralikult läbi. Nagu öeldakse, tol ajal oli kirjandus ideoloogia ja poliitika illustreerija. Aga mind see ei takistanud, pigem hoidis mind lugemise juures huvi, et mismoodi merereis käis, kui kellegi ilmavaated. Jutul on tõepõhi ka all, algmaterjal pärineb mootorlaeva „Loksa” reisimärkmetest. Kapteni prototüübiks on Feliks Voolens, kellest Sergo on varem kirjutanud raamatus „Pinnavirvendus ja põhjalained”. Autor on iseennast samuti sisse kirjutanud. See on üks kummaline nüanss. Võin ka eksida, aga… Peategelane  põeb kergelt oma mineviku pärast. Lapsena jäi tema isa sõjakäigus kadunuks,  ja hiljem, kui ta jälle välja ilmus, hakkas sõitma merel. Kuid ühel hetkel viidi Pauli isa ära ja enam nad ei kohtunud. Aastaid hiljem selgus, et ta oli alusetult arreteeritud. Raamatus „Lootsitoa jutud” on lugu, kus Sergo räägib oma perekonna kaduma minemisest sõja algul. Need kaks stseeni on väga sarnased, vahe on vaid selles, et siin on isa ja poja koht vahetatud. Siin oleks Sergo nagu oma isa rollis. Kahjuks isa siin jääbki kadunuks. Nii veider selle aja kohta, kui see ka ei ole, aga raamatus mainitakse Siberisse küüditamist. Raamatu  „isa” siiski lõpuks rehabiliteeritakse postuumselt. Võib järeldada, ükskõik kui punased need esimesed Sergo raamatud ka olid, et küüditamise teemast oli ta ometi teadlik. Aga mis nüüd sellest, elu läks omasoodu.

See jutustus jäi pisut lahjaks. Midagi väga rabavat ei juhtunud. Samas on see hea, kui merereis laabub rahulikult. Oma meretarkust sai autor küll jagada, ilmselt noortele, kes merekooli plaanivad minna, on see soovituslik, aga muidu on selline korralik keskmik. Kapten küll ütleb tüürimehele, et ära liiga palju liberaalitse noortega, aga mingeid probleeme ei esine. Jah, tormi saab, seda ootas peategelane  pikisilmi, et veenduda, kas ta merehaigust kannatab või  praagib Neptun ta välja. Alkoholismiga lõpparve teinud  pootsman ei sea end samuti kellelegi eeskujuks. Tegelased ülemäära palju kaasa elama siiski ei pannud. Võib olla see on hea, sest juba raamatu läbiv moto ütleb: Inimene olgu inimesele sõber, seltsimees ja vend.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar