Herman Sergo. Kodusadam.
Herman Sergo. Kodusadam.
Eesti Raamat.
1982. 128 lk.
Öeldakse küll, et raamatust rääkides tuleb autori isik kõrvale jätta, keskenduda tema teosele, aga kui autor iseend raamatusse kirjutab, siis ei jää lugejale just palju valikuid. Arusaadavalt ma spekuleerin selle väitega, sest see, kui palju Sergo endast ja ennast siia raamatusse kirjutas, jääb ainult oletuse tasemele. Olgu selle autobiograafilisusega nüüd kuidas on, aga kindel on see, et „Kodusadamas” on Herman Sergo pseudonüüm Olev Laugrand. Jutt on kaptenist, kelle pere- ja meremehe elu triivib karile rohkem kui kord.
Algus oli raamatul paljulubav, hakkas juba tunduma, et see on isegi liiga ilus, et olla tõsi. Kodanliku korra ajal sõitis Olev tüürimehena Riia-Stokholmi liiniaurikul. Hülgesaarelt ehk Ruhnult pärit Marta-Magdalena sattumine peategelase kursile oli justkui asjade loomulik käik. Siis tulid pulmad, lapsed (Anna-Liis ja Johan), ühesõnaga - perekond, midagi enamat oleks juba veider soovida. Paraku algas sõda, mis paiskas Olevi kaugele Venemaa tagalasse, Marta-Magdalena põgenes lastega üle mere Rootsi. Tagasi kodus, leiab perepea eest hävinud kodumaja ja varemetes kodulinna. Kohtumist abikaasaga tuleb aga oodata veel aastaid. Juhuse tahtel leiab Olev üüritoa koos tagasihoidliku korteriperenaise Luisega. Nad mõlemad jagavad ühte saatust, ka Luise mees pages sõja eest Läände, kuid lapsed jäid naise kasvatada. Nii ei jää Olevil muud üle, kui hakata kasuisaks väikesele Antsule ja Liinale. Ametlikult saab registreeritud ka see kooselu, millele esiti ei vihjanud küll mitte miski. Saanud uue võimaluse kohtuda oma esimese abikaasa ja laste emaga, tõsi küll, alles aastate takka, jääb Olev algul kahtlema, kuid siis otsustab kindlalt, kellele murda truudust ja mida reeta. Siinkohal võib vaid resümeerida: nagu igal laeval on oma kodusadam, nii vajab ka iga inimene pidepunkti.
Perekonna kõrval räägib Sergo ka paralleelselt sellest, kuhu elumurede korral ikka pöördutakse. Ei, see ei ole joomarlus, kuigi alkoholismile annab autor karmi hinnangu. Meenutan siinkohal kolleeg Viktor Kasekoppeli allakäiku, aga see selleks. Olev saab oma sõjajärgse karjääri jooksul ametiülendust, kaugsõidukapten määratakse sadama kooseisu avarii-inspektoriks. Ta ei tunne selle üle küll erilist uhkust, sest isegi rannasõidu kipri kõrval on tindiste sõrmedega kontori ametnik vaid kerge kõlgas. Kuid seda enam süüvib Olev töösse, ta on nii aus, et paneb Merelaevanduse tähtsad ninad lausa kümne küünega toolist kinni hoidma. Jah, see oli absurdne aeg, kui plaani täitmise nimel vahendeid juba ei valitud. Pole siis ka ime, et juhtus hullematki. Kuidas Olev õigusest aru hakkas saama, seda ilmestagu väike dialoogikatke otsese ülemusega:
„„Sõna pole veel allkiri ja ütlemine ei jäta templijälge. Selge?”
„Kõik on selge. Kui teraselt vaadata, siis on igal õigusel neli külge: vormiline, sisuline, paraadpool ja lavatagune. Valida, mis oma nahale kõige kasulikum, ja seda näidata. Eks?”
„Дорогой друг, милый человек! Ometi kord hakkasid su ajud liikuma!”” (lk 83)
Lõpetuseks ei oskagi muud öelda, kui et… Ah jaa, esimene peatükk oli sõna-sõnalt laenatud raamatust „Viis aastat võõra nime all” (1992). Milleks? Selleta oleks väga edukalt hakkama saanud, kuid autoril on autoriõigus, nii et, mis siin ikka tagantjärele mõtiskleda. Pealegi, „Viis aastat… ” oli 1982. aastal juba valmis, aga tsensuur hoidis seda tõkiskingade taga kinni. Mismoodi kirjanikke vene ajal koheldi, see oli omavahel öeldes ikka inetu küll. Aga raamat! Kuigi möönan nii moka otsast, et peredraamad pole just mu esimene lektüür, ei tekkinud küll kordagi mõtet, et jätaks pooleli või nii. Millegipärast tundus, et Sergo soovis siin hingelt ära rääkimisega ja kellelegi rusikat viibutada, aga see on ainult minu arvamus. Tõsi, raamat on aegunud, kadunud on ENSV ja ammu kehtib uus ilmakord, kuid midagi jääb, nt hea kirjasõna, millega Sergo mind alt ei vedanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar