Mööda netti

Joel Jans. Maniakkide tänav. Kosmose  pikk vari. Lu mmur. 2019. 222lk.    Ühes filmis on stseen, kus naine küsib mehelt: „Kas need hirmsate nägudega mehed seal kõrtsitoas olid mässajad?“  Umbes nii ma mõtlesin, kui lugesin esimest korda nime Maniakkide Tänav. Loomulikult tekkis igasugu kahtlusi ja kõhklusi, et mis kurjam tema veel olla võib, aga mingeid püsivaid eelarvamusi siiski ei tekkinud. Seda enam, et nüüd ma tean ka M. K. kodanikunime. Pigem mõtlen sellele, kuidas hakatakse tulevikus tema kodulinnas seda tänavat kutsuma, millele pannakse nimeks Manikakkide Tänav, aga eks aeg näitab. Selge on see, et tegemist on eesti ulmes olulise autoriga, sama võib öelda ka Joel Jansi kohta. Muuseas, viimane on ainuisikuliselt kirjastuse Lummur taga, ja seesinane oli teine raamat, mis välja anti. Kokku on viimase kahe aasta jooksu Lummur avaldanud juba viis raamatut, jah, see on märkimisväärne tulemus väikekirjastuse kohta. Aga kui nüüd raamatu kohta ainult üks sõna öeld...

  Ray Bradbury.   Tlk Linda Ariva.   Eesti Raamat.  1974. 192lk.   See on üks kummaline raamat. Rangelt võttes siin romaaniga tegemist ei ole. Pigem leiab kaante vahelt peotäie erineva pikkusega jutte, mis ei ole tegelikult üldse halb lahendus. Lihtsalt ei meenu, kas Mirabilias oleks lugusid sedasi avaldatud, ilmselt mitte. Nad on omavahel üsna hõredalt seotud, aga mingi ühisnimetaja neid ikka seob.                                                                                            Suurem osa tegevusest, nag...

  Lend võimatusse. U lmea ntoloogia.  Koostanud Mario Kivistik.  S alasõna. 2004. 136lk.     Mardus oli üks huvitav sari, mis avaldas lühijutte meilt ja mujalt. Algsest ajakirjast, mis 90ndatel alustas, sai lõpuks juba korralik pehmekaaneline kogumik. Muuseas, „Lend võimatusse“ jäi viimaseks, mis Kivistiku käe all ilmuda jõudis. Aga see oli ju nüüd ainult taust, n-ö sissejuhatus, tähtsaima osa antoloogiast moodustasid ikka lood, ja neid oli siin raamatus kokku kuus.   Otsa tegi lahti Indrek Hargla   ajaloolis-fantastilise lühijutuga „Tagasi süütusesse“. See oli lugu Toro nimelisest ajarändurist, kes naasis koos koeraga   aegade algusesse. Jõudnud kohale, hakkas ta kesk ürgkogukondlikku ühiskonda kuulutama oma tuleviku nägemust. Läks aga nii, nagu taoliste prohvetitega ikka minema kippus. Hargla kohta jääb see jutt  paraku l ahjaks. Siin on olemas küll maailm, sai valida heade ja pahade tegelaste vahel, aga keegi ei pannud endale kaasa...

Sünged varjud.  Tlk Eva Luts, Pearu Helenurm,  Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet. Fantaasia. 2001. 166lk. Oh õudust! See ei ole normaalne, see on haiglane, tülgastav ja lausa hirmutav. Aga mis siin ikka, kõige objektiivsem on toetuda rangetele faktidele. Niisiis,  Raul Sulbi on koostanud kogumiku, mida alapealkirjastatakse kui "Moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogiat". Kokku on tekste terve kuraditosin ja ajavahemik katab aastaid 1936 - 1995. Pean tunnistama oma kimbatust, sest õige totter on nende juttude kohta midagi öelda tavalugejana. On nad head või halvad, seda saan järeldada ainult lühiproosa lugemuse pealt. Öelda õuduse kohta hea, tähendab ju hoopis midagi muud, kui seda öelda nt ajaloolise jutustuse aadressil. Õnnelikud lõpud, päikeseloojangud ja eluga pääsemised ei ole sellele žanrile paraku omased. See kõik muudab õudusest kui ulme alamliigist muljetamise loomuldasa äraspidiseks.  Nii ääri-veeri mainin siis nimed ka ära, kes esindatud on....

 Andrus Kivirähk.  Rehepapp ehk november.  Varrak.  2006. 200lk. Selle raamatu kuulsus käib küll pikalt tema ees, aga lugema sattusin teda alles nüüd. Isegi filmi, mis oli paras hambavalu, jõudsin enne ära vaadata. Nüüd on asi muidugi parem, mõned filmist arusaamatuks jäänud stseenid loksusid lugemise ajal paika ja tegelased said pisut jumet juurde. Raamatut on juba nii palju arvustatud, et ega siin midagi suurt lisada enam olegi. Sisu on ju teada tuntud – külaelu oma rõõmude ja muredega, noh, muret on muidugi rohkem. Autor ei ütle küll kordagi, mis aega ja kanti ta tegevuse viib, aga julgen oletada, et ajastu on umbes tuhat kaheksasada kopikatega, koht võib olla igal pool ja mitte kuskil, eks lugeja ise otsusta, kuhu ta sündmustiku paigutab. Tegelasi on üllatavalt palju, neid jagub nii taludesse, mõisa, kui metsa tontide ja kodukäijate näol ringi töllerdama, et võttis algul kohe kirjuks silme eest, uhh! See on justkui etnoõudus juba. Kahjuks ei ole ainult värve, kun...

 Eduard Vilde. Kui tuli tähendus... Eesti Raamat. 1964. 516lk. Viimane kord, kui raamatukogus käisin, märkasin, et seal on midagi teisiti. Ukse kõrvale oli toodud riiul, kus seda varem mitte ei olnud, ja üks huviline juba uuris, mida tema sisaldab. Käisin siis oma tiiru ära ning tagasi tulles peatusin ka ise tolle riiuli ees, et asjasse lõplikku selgust tuua, millega tegu on. Parema arusaamise huvides leidsin viivitamatult paar silti, mis jagasid teadaannet antud nähtuse kohta. Esimeselt sain lugeda, et "Oktoober on eesti kirjanduse kuu", teine silt aga jagas heasoovlikku nõuannet "Võta kaasa". Vaatasin pealkirjad kiiruga üle, sest ega`s neid teoseid palju olnud, puha 20. sajand oma ilus ja valus.  Miks ka mitte, mõtlesin, kes minevikku ei mäleta, jääb paljust ilma. Eduard Vilde raamatu kaas jäi silma sellega, et ta õigupoolest millegagi silma ei torganud. See on hall, kahvatu ja ilmetu nagu nõukaaeg, ainult kuldsed tähed viitasid millelegi enamale. Kooliajast tuli ...