Kosmose pikk vari



Joel Jans. Maniakkide tänav. Kosmose pikk vari. Lummur. 2019. 222lk.  

Ühes filmis on stseen, kus naine küsib mehelt: „Kas need hirmsate nägudega mehed seal kõrtsitoas olid mässajad?“ 

Umbes nii ma mõtlesin, kui lugesin esimest korda nime Maniakkide Tänav. Loomulikult tekkis igasugu kahtlusi ja kõhklusi, et mis kurjam tema veel olla võib, aga mingeid püsivaid eelarvamusi siiski ei tekkinud. Seda enam, et nüüd ma tean ka M. K. kodanikunime. Pigem mõtlen sellele, kuidas hakatakse tulevikus tema kodulinnas seda tänavat kutsuma, millele pannakse nimeks Manikakkide Tänav, aga eks aeg näitab. Selge on see, et tegemist on eesti ulmes olulise autoriga, sama võib öelda ka Joel Jansi kohta. Muuseas, viimane on ainuisikuliselt kirjastuse Lummur taga, ja seesinane oli teine raamat, mis välja anti. Kokku on viimase kahe aasta jooksu Lummur avaldanud juba viis raamatut, jah, see on märkimisväärne tulemus väikekirjastuse kohta.

Aga kui nüüd raamatu kohta ainult üks sõna öelda… poistekas. Tegevus on viidud tulevikku ja ühtlasi kosmosesse. Kalle Moskar  saab vanematelt päranduseks kaevanduslaeva, millega käiakse asteroididelt väärismetalle kaevandamas. Kahjuks saab Kalle päranduseks veel ebausaldusväärse meeskonna, võlad ja suurfirmade näol sõjakad konkurendid. Tekib üksjagu lahendamist ootavaid probleeme.

 

Harjumatu küll oli alguses, aga pikapeale ikka kohanesin lugemisega. Tempo on kruvitud üpris kiireks, kirjanike duo rokib ikka täiega. Pikaldaselt mekutamise kohti ei esine. Kuigi suurem osa tegevusest toimub kosmoses, siis tegelaste sisekosmose kaemist on välditud.  Suurem rõhk on peaasjalikult seikluslikkusel ja tehnilisel kaadervärgil. Materjali oleks mitme raamatu jagu olnud, aga siin mindi teist teed, kasutati üht lühiproosa võtet - tekst on kirjutatud tihedaks. Nii veider, kui see ka ei ole, aga siia see sobis. Ainult kirjavead ei sobinud, aga needki ei võtnud hoogu maha. Lugemisele tuli kasuks veel see, et kasutati eestlaste nimesid: Mari, Lea, Allar, Kalle, Arne.  Et üks tegelane oli poolakas, siis meenus mulle kohe Stanislaw Lem. Kui veel natukene sisu kallal urgitseda, siis mainin, et ühel laeval esines probleeme alkoholiga. Ja kui lugesin lauset: „Nii see on, mõtles Moskar, kui sul on väike ja vaene firma ja sa suudad palgata mitte oma ala tippe vaid põhjakihti.“ (lk95) Siis taipasin, et see peaks nüüd küll olema otsene vihje kunagi Horisondis ilmunud „Pirxi jutustusele“. Idabloki ulme, tore. Kuid enim on see ikka J. J ning M. K. romaan, kui kellegi kopeerimine.

Lõpetuseks ei oska muud öelda, kui et oli lahe lugemine, avas uusi horisonte ja  pani kaasa mõtlema, kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha näib. Võimalik, et kunagi, kui lugemisnimekiri lüheneb, loen veel mõne Lummuri raamatu. Loomulikult väärib eraldi kiitust veel kaanepilt (Meelis Krošetskin).


Reaktor raamatukatkend

Reaktor

BAAS

Meiemaa

Postimees (tasuline)

Goodreads

Sulepuru

Eesti Ekspress





Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave