Eduard Vilde. Kui tuli tähendus...

 Eduard Vilde. Kui tuli tähendus...

Eesti Raamat.

1964. 516lk.

Viimane kord, kui raamatukogus käisin, märkasin, et seal on midagi teisiti. Ukse kõrvale oli toodud riiul, kus seda varem mitte ei olnud, ja üks huviline juba uuris, mida tema sisaldab. Käisin siis oma tiiru ära ning tagasi tulles peatusin ka ise tolle riiuli ees, et asjasse lõplikku selgust tuua, millega tegu on. Parema arusaamise huvides leidsin viivitamatult paar silti, mis jagasid teadaannet antud nähtuse kohta. Esimeselt sain lugeda, et "Oktoober on eesti kirjanduse kuu", teine silt aga jagas heasoovlikku nõuannet "Võta kaasa". Vaatasin pealkirjad kiiruga üle, sest ega`s neid teoseid palju olnud, puha 20. sajand oma ilus ja valus.  Miks ka mitte, mõtlesin, kes minevikku ei mäleta, jääb paljust ilma. Eduard Vilde raamatu kaas jäi silma sellega, et ta õigupoolest millegagi silma ei torganud. See on hall, kahvatu ja ilmetu nagu nõukaaeg, ainult kuldsed tähed viitasid millelegi enamale. Kooliajast tuli meelde, et küll ma kangutasin, et "Külmale maale" läbi saada, nüüd siis jooksis võimalus Vildega tuvust värskendada ise sülle. 

Juba esimene sirvimine andis teada, et see on jutukogu, mis sisaldab jutustusi ja novelle aastaist 1889 - 1932 . Tegemist oli huvitava ja pöördelise ajaga nii eesti rahva kui kirjaniku enda eluloos. Kuskilt oli mulle meelde jäänud, et Vilde oli naljamees, no seda ta oli ka, aga mitte ainult. "Jumala tahe", millega raamat algab, pakatas küll ebaõiglusest ja hoolimatusest. Lugu on sellest, et kuuendikumehe hurtsuikus elava pere laps (Leeni) jääb haigeks, aga lapse isa, Maletu Juhan, ei raatsi arsti peale raha kulutada. Läheb, nagu minema pidi, lõpp halb, kõik halb.  Novell on veel ehk pisut nurgeline, aga juba on selles olemas teatavad jõujooned, mille poole Vilde kompass hiljem näitama hakkas. "Suguvend Johannes" on järgmie pala, milles võetakse  ette eesti luule kui niisugune. Loodetavasti ei pidanud seda lugema Juhan Liiv, kellega Vilde kunagi ajalehe juures koos töötas. Selles jutustuses märkab esmakordselt kirjaniku humoristlikku palet. Samas tuleb tõdeda, et ega Vilde mingi tühikargaja ei olnud. Jutu suurem tagaplaan annab mõista, et pole vaja teisi plagieerida, tuleb ikka otsida seda isiklikku ja algupärast, mis kehtib ka värsiseppade kohta. Luule kohta võtab autor parodeerides sõna veel hiljemgi jutus "Uuel teel", kus on sihik keeratud rühmituse Noor-Eesti ridade poole. Laiemalt peaks see jant olema tuntud nime all "Tokerjad".

Mis puutud Vilde tegelaskonda, siis on tema skaala ääretult lai. Leidub küll talupoegi, aga nad ei kaeva kraavi ega künna põldu. Vilde liigub maalt linna, kulgeb seltskonnast seltskonda. Tema juttudes kohtab veel mõisaperilit, toapissi, parunihärrat, vabrikanti jne, aga peategelane, kellele kirjaniku süda kaasa tuksub, on ikka eestlane. Sündmustik aga lõikab profiili ajastu keerdkäikudest. Läbi ja lõhki on Vilde (kriitiline)realist. Nii ei möödu ka 1905. aasta revolutsioon ilma hingelisi tarumasid kaasa toomata. Raamatu lõpus viib Vilde lugeja isegi välismaale, Itaaliasse ja Ameerikasse. Üldse kirjutas ta röögatult palju, Viki andmetel 33 annet Kogutud teoseid. Kirjutamise kohta ütles ta ise nõnda: "Rida on raha – rida on leib! Tee ridu, vend! Tee ridu, vend! Tee kergesti hüppavaid ridu, mu vend!" (lk 472, Sõber)  

Ja kus ta ka ei viibiks, on ta siis tõsine või naljakas, ikka annab ta hinnanguid. Kord on ta südamlikult pilkav, teisal jälle karmilt satiiriline.  Loomulikult pani lugemine tegelastele kaasa elama, ajas naerma ning tekitas raevu ülekohtu vastu. Jätta raamat pooleli, seda mõtet küll kordagi ei tekkinud. Et tõrkeid ei esinenud, seda soodustas Vilde keel, mis on voolav, sorav, ladus ja rikas sõnavaralt. Vilde keel, see on lugemise pühapäev.

Kui üldse midagi raamatule ette heita, siis on see järelsõna puudumine. Kellel on ajaloolised teadmised kohe nii võtta, et saab neid varrukast raputada, neil on muidugi  lihtsam. Väike ülevaade ajaloolistest sündmustest ja Vilde elukäigust kuluks küll raamatu lõppu marjaks ära. Et aga seda ei ole, tuleb leppida proosa enda antusega, mis viib päris elule isegi lähemale kui kuiv faktipuru õpiku või entsüklopeedia kaante vahel.

"Väljast toodi kohutav vitsakimp sisse, aknad lükati lahti, et mu kisa mõisamajja kuulduks, siis kisti mu märjad potisinised jalast. Mis lõpuks tuli, selle peale, oh lugeja, lase mind laotada häbelik kate ning lepi sellega, kui sulle kaeblikult kõrva sosistan: "Isalt sain täna – oma esimesed triibulised! Soojad punasetriibulised!" (lk221)