Marsi kroonikad
Ray Bradbury. Tlk Linda Ariva. Eesti Raamat. 1974. 192lk.
See on üks kummaline
raamat. Rangelt võttes siin romaaniga tegemist ei ole. Pigem leiab kaante vahelt
peotäie erineva pikkusega jutte, mis ei ole tegelikult üldse halb lahendus.
Lihtsalt ei meenu, kas Mirabilias oleks lugusid sedasi avaldatud, ilmselt
mitte. Nad on omavahel üsna hõredalt seotud, aga
mingi ühisnimetaja neid ikka seob.
Suurem osa tegevusest,
nagu nimestki aru võib saada, toimub – Marsil. Bradbury kirjutas selle raamatu küll aastal
1950, aga asetab sündmused tulevikku. Esimene äralend Maalt stardid 1999 ja
viimase peatükiga jõutakse välja aastasse 2026. Sinna vahele mahub mitu ekspeditsiooni,
kohtumist marslastega ja ka seda, mille kohta võib öelda, et inimene kohtub
iseendaga. Paraku ei ole see inimese pale kõige parem, mida Bradbury näitab.
„Me ei hävita Marssi,“ ütles kapten. „See on liiga suur ja liiga hea.“
„Arvate, et mitte? Meil, Maa inimestel on
eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud
viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptusesse, oli see, et tempel asub
kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa
Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna
kinnitama ja alustama räpastamist.“ (lk61)
Palju ei soovi ümber
jutustada, aga ühe tsitaadi veel lisan, et mida siis autor ise inimkonnalt
ootas ja lootis.
„Mida sa nii hoolega vaatad, paps?“
„Ma
otsin maist loogikat, kainet praktilist mõistust, head valitsust, rahu ja
vastutust.“ (lk183)
Saan täitsa aru, et
klassika jne, aga päris minu kann õlut ikka ei olnud. Eks see oleneb ka ilmast
ja veel mitmest asjaolust, kuidas raamat
mõju avaldab. Nagu ma ei teaks, et lühiproosat tuleb lugeda väikeste ampsude, ühe jutu kaupa, muidugi tean. Kuid
Bradbury keelekasutus tekitas ahvatlust, oli vastupandamatu lihtsalt, sestap
lugesin suuremate pausideta. Aga see pidev saagimine, et kui rumal ikka inimene
on, muutus kuskil viimase kolmandiku peal kergelt tüütuks juba. Ta nägi
tulevikku natukene liiga tumedates värvides, masendav. Ja kui leidub kedagi,
kes ei ole seda võrratut raamatut veel lugenud, siis neil ma soovitan seda
lugeda. Ilmtingimata. Ulmet pole vaja karta, seda on seal võrdlemisi hoomatavas
koguses. Pilt: Les Edwards.
BAAS
Kommentaarid
Postita kommentaar