Marsi kroonikad

 


Ray Bradbury. Tlk Linda Ariva. Eesti Raamat. 1974. 192lk.

 

See on üks kummaline raamat. Rangelt võttes siin romaaniga tegemist ei ole. Pigem leiab kaante vahelt peotäie erineva pikkusega jutte, mis ei ole tegelikult üldse halb lahendus. Lihtsalt ei meenu, kas Mirabilias oleks lugusid sedasi avaldatud, ilmselt mitte. Nad on omavahel üsna hõredalt seotud, aga mingi ühisnimetaja neid ikka seob.                                                                                          

Suurem osa tegevusest, nagu nimestki aru võib saada, toimub – Marsil.  Bradbury kirjutas selle raamatu küll aastal 1950, aga asetab sündmused tulevikku. Esimene äralend Maalt stardid 1999 ja viimase peatükiga jõutakse välja aastasse 2026. Sinna vahele mahub mitu ekspeditsiooni, kohtumist marslastega ja ka seda, mille kohta võib öelda, et inimene kohtub iseendaga. Paraku ei ole see inimese pale kõige parem, mida Bradbury näitab.

 

„Me ei hävita Marssi,“ ütles kapten. „See on liiga suur ja liiga hea.“

„Arvate, et mitte? Meil, Maa inimestel on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptusesse, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist.“ (lk61)

Palju ei soovi ümber jutustada, aga ühe tsitaadi veel lisan, et mida siis autor ise inimkonnalt ootas ja lootis.

 

„Mida sa nii hoolega vaatad, paps?“ 

 „Ma otsin maist loogikat, kainet praktilist mõistust, head valitsust, rahu ja vastutust.“ (lk183)

 

Saan täitsa aru, et klassika jne, aga päris minu kann õlut ikka ei olnud. Eks see oleneb ka ilmast ja veel mitmest asjaolust,  kuidas raamat mõju avaldab. Nagu ma ei teaks, et lühiproosat tuleb lugeda väikeste  ampsude, ühe jutu kaupa, muidugi tean. Kuid Bradbury keelekasutus tekitas ahvatlust, oli vastupandamatu lihtsalt, sestap lugesin suuremate pausideta. Aga see pidev saagimine, et kui rumal ikka inimene on, muutus kuskil viimase kolmandiku peal kergelt tüütuks juba. Ta nägi tulevikku natukene liiga tumedates värvides, masendav. Ja kui leidub kedagi, kes ei ole seda võrratut raamatut veel lugenud, siis neil ma soovitan seda lugeda. Ilmtingimata. Ulmet pole vaja karta, seda on seal võrdlemisi hoomatavas koguses. Pilt: Les Edwards.


BAAS

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Giovanni Boccaccio. Dekameron.