Maagia

september 06, 2020

Maagia.

Vene ulme antoloogia.

Koostanud Arvi Nikkarev.

Skarabeus.2019. 344lk.

Algul arvasin, et jätan selle postituse kirjutamata, aga et sellele tsüklile joon alla tõmmata, siis panen mõne rea kirja. Tegemist on siis neljanda raamatuga Skarabeusi kirjastuselt, kuhu on koondatud lühiproosat aastaist 2000 – 2014. Kõik autorid on varasemates kogudes ka esindatud, nii et kedagi võhivõõrast ei olnud.

Oleg Divov (1968). „Reetur“ oli natuke päti ja natuke imeulme lugu küll, aga ree peale ma temaga ei saanud. Peategelane võttis napsu, aga mulle sarve ei hakanud. Divovi eelmise jutu lugemine läks mul veel hullemine, seekord oli isegi parem, no ja järgmine kord ehk läheb juba ladusamalt. Hea, et magama ei jäänud.

Leonid Kaganov (1972). Igas antoloogias peab olema üks päästerõngas, „Mul veab“ ja „Maagia“ pakkusid parima elamuse siin raamatus. Kahju ainult, et Kaganov pärast aastat 2013 pole enam proosat kirjutanud.

Marina Galina (1958). „Pööripäev“ oli liigutav lugu 14 aastasest tüdrukust Elektrast, kes satub poliitiliste intriigide keskele. Algus kippus venima, keskpaik hakkas looma, aga lõpp läks käest ära. Autoril oli võimalus kirjutada õnnelik lõpp, kus noored vaatavad päikeseloojangut üksikul saarel, aga ta jättis selle tegemata, lõpp jäi lahtiseks. Romaanikirjanik oleks seal alles hamba verele saanud, kus Galina lõpetas, „Pööripäev“ on umbes sada lehekülge. Mis edasi sai? Eks ma siis mõtlen ise lõpu välja.

Svjatoslav Loginov (1951). „Roheline kuppel“ ja „Tule tagasi Sorrentosse“ on pisut moraliseeriva koega palad. Kosmoselaev kui lendav raamatukogu oli küll hea mõte. Midagi väga üle keskmise ei olnud, aga lobedalt kirjutatud, isegi kaasahaaravalt.

Üldse ei taha olla selle tunnistaja, aga minu arvates on see kõige kehvem vene ulme antoloogia, mis lugupeetud Arvi Nikkarev on kokku pannud. Eks asi on selles ka, et lugesin nad ribu-rada pidi kõik läbi ja edetabel kujunes selliseks:

1. „Munk maailma äärel“

2. „Muumia“

3. „Kaaren“

4. „Maagia“

Aga jah, see on esmaemotsioon, võib-olla kunagi üle lugedes tekib teine mulje. Head oli ka. Raamatu formaat on õnnestunud, teksti küljendus, paigutus, reavahed, sõnaga - raamat on lugejasõbralik, on kõik öeldud. Kindlasti loen edaspidi ka Skarabeusi raamatuid.