Keskpäeva varjud
Keskpäeva varjud. Vene
ulme antoloogia. Tlk
Veiko Belials. Fantaasia.
2015.
412lk.
Ilmselt ei ole võimalik ette kujutada vene ulmet ilma Arkadi
Strugatski ja Boriss Strugatski loominguta. See üüratu pärand, mille need
vennad maha jätsid, on lihtsalt väljendudes - ületamatu. Ja ega nende mõju ei
ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Aga selle raamatu juures puutusin kokku iseäraliku
nähtusega, millest olin varem vaid kaude lugenud, nimelt: teised autorid kirjutavad
algupärandile järje(d). Keskpäeva maailma tsükkel, mille Strugatskid kokku
panid, algab romaaniga „Purpurpunaste pilvede maa“ ja lõppeb teosega „Suur
ilmutus“, vene keeles on seda kokku, koos vahepealsete raamatutega, 12-köiteline
sari. Ilmselt on maailm isegi vähe öeldud selle kohta, mille nad valmis vermisid,
sest tegemist on rohkem universumiga, sinna kuulub peale Maa veel mitmeid teisi
planeete, kuhu tegevus viiakse. Siin raamatus on siis kaks lugu vendadelt
endilt ja kolm kirjutatud hiljem teiste poolt. Kuigi esimese jutu pealkiri on „Kauge
Vikerkaar“ oli see vähemalt mulle kõige lähem, et mitte öelda kõige parem. Tegu
on katastroofilooga planeedil Vikerkaar. Selle taevakeha on enda uurimisobjektiks
võtnud teadlased, kui aga lõpp on ligi, siis ei hakata esimese hooga mitte
päästma inimesi, vaid uurimisandmeid, tehnoloogiat ja aparatuuri. Jutt on
teadlase vastutusest, et mis siis on kõige tähtsam? Järgmine jutt, samuti
vendadelt, „Poiss põrgust“ jäi ikka väga kahvatuks, aga oma teema oli sealgi
olemas, pole midagi parata, sõdur jääb sõduriks. Väga esile ei kerkinud ka teiste
autorite jutud, nad ei ole halvad, aga vaimustusest minestama ka ei pannud,
selline tugev keskmik. Kahe autori nimed olid isegi minusugusele ulmevõhikule
tuttavad, Mihhail Uspenski ja Andrei Lazartšukiga sai kohtuda juba Arvi Nikkarevi
koostatud vene ulme antoloogiates. Üksjagu jäi lugemismuljet pärssima ka tõsiasi,
et ma olen häbiväärselt vähe lugenud vendade algupärandit, kokku ehk seitse
lugu tuleb ära. Nii jäid mitmed tegelased ainult skemaatilisteks. Võis ju olla,
et kui ühes jutus on mõnel tegelasel peaosa, siis järgmises raamatus ta ilmus
lavalae ainult selleks, et öelda: „Tõld on ees“. Katsu siis aimata, kes, mis
jne. Aga küsimused, millele Strugatskid tähelepanu pöörasid, on muidugi olulised,
kas kõrgem tsivilisatsioon võib sekkuda madala tsivilisatsiooni olemasollu või
kas inimene võib olla jumal? Aga võib-olla ühe kirjanduse kõige olulisema
nüansi ütleb välja Mihhail Uspenski jutus „Rästikupiim“, kui poliitilisse
intriigi sattunud kõrvaltegelane resümeerib järgmist: „Ei tohi, härrased.
Kammerer, pange relv ära… Kornei Janovitš, visake see jälkus käest… Kõik me
oleme inimesed, ja ei ole teie meist paremad, me oleme nõrgad, alatud, arad,
aga me oleme ikkagi inimesed…“ (lk237)
Kommentaarid
Postita kommentaar