Svjatoslav Loginov. Eikeegi ja ilma nimeta
Svjatoslav Loginov.
Eikeegi ja ilma nimeta.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2020. 302lk.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis olgu öeldud, et otsest soovitust ma ulmegurult küsinud ei ole. Aga ta andis ükskord kirjastuse Skarabeus lingi, mis viis mind edasi, andis õnge, et ise kala püüda. Veebi ajakirjas Raektor (2020, juuni https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-hea-ja-ehe-ulmekirjandus ) on tema enda arvustus ka selle raamatu kohta olemas, millele palju enam lisada polegi. Kiidukõned pole just minu ala, jäägu need teistele, kuid jah, tänan Jüri Kallast ulme pildil hoidmise eest.
Kuidagi on nii läinud, et Arvi Nikkarev on juba mitmeks aastaks jäänud vene ulmele pidama. Kui varem ilmusid põhiliselt antoloogiad, siis nüüd on ühe autori valikkogu ette võetud. Sjvatoslav Loginovi (1951) juttudega sai tutvutda juba nii raamatute "Kaaren" kui ka "Maagia" veergudel, aga see ei ole eriti oluline, sest ta ei ole selline kirjanik, kes kirjutab viis korda ühte ja sama lugu, temal on kõik jutud üsna erinevad. "Eikeegi ja..." koondab kümme eriilmeslist teksti, mis on ilmunud ajavahemikul 1984 - 2017.
Alguse otsa jutud: "Raha lugu", "Kuidas hukkus Atlantis" ja "Habemeaja" jätsid suht kohtlase mulje, nagu oli midagi, aga nagu ei olnud ka. Pikemaks ajaks meelde ei jäänud, kuid lugeda polnud viga. Ei julge mõeldagi, kui Habemeaja oleks läbi kirjutamnud nt Stephen King. Need olid sellised, kuidas nüüd öelda, tudengipõlve süütud piimahabemes jutukesed. Autori kogumikus on neil oma koht kahtlemata olemas ja tegelikult on isegi hea, et Nikkarev neid kuhugi antoloogiasse ei pistnud.
"Mašake" räägib nõiast ja "Loojang planeedil Maa" viib dinosauruste aega. Näha on, et möödas on kirjankiku häälemurre. "Tavalise päeva ime" segab tänapäeva eelrenessaanliku ajastuga, aga autor on võtnud liiga suure suutäie. Teks on lühike, tegelasi palju, samuti tegevusliine, jätab paraku pooliku mulje. Aga seda kompenseerivad "Põllumees", mille tegevus toimub võõral planeedil, "Sponsor", kus meditsiini rahastust suunatakse meelevaldselt ja "Majake külas", mida saab iseloomustada sõnaga küberpunk.
Viimaseks jääb maiuspala ehk lühiromaan "Eikeegi ja ilma nimeta". Jutt on Sonjast, kes kasvab üles väga tülgastavas ühsikonnas. Kui võimalus avaneb, maksab tüdruk oma vaenlastele hiljem kätte. Lugedes meenus mulle Aleksandr Mireri romaan "Kus on rändurite kodu" (Eesti Raamat, 1984), ka tema kasutas seda ideed, et kellegi kehasse siirdati kellegi võõra teadvus. Loginov arendab seda asja veel edasi, paneb ühte kehasse mitu isiksust. Kui need seal siis omavahel seletavad, tuleb välja paras kapusta. Väike kõrvakiil käib ka uusrikaste aadressil.
"Mida ärijuhtimise teaduskonnas õpetakse?" küsis Sonjake, rüübates mõttelise lonksu tühjast tassist.
"Tegelikult - ei midagi. Valmistatakse ette juhtivat kaadrit, aga peamine pole seal õppimine, vaid tutvused, sidemete loomine. Kui tahad valitud seltskonda sattuda, siis suvatse osaleda üldistes lõbustustes ja tudengivempudes, mis mõnikord on vägagi räiged. See-eest hiljem tunnevad kursusekaalsased su ära, määravad ametisse, edendavad karjääri. Aga mina, kui enam ei jõua, tulen siia kohvi kohvi jooma. Siin pakutakse ka kokteili Saatana pisar. See pole kange, kuid õudselt terav. Jood ja nutad. Ja keegi ei tea, kas nutad sa kokteili pärtast või tegelikult."
"Asjalik," nentis Sonjake. Ta lõpetas tassi piinamise ja tõusis laua tagant. "Aga mina õpin ajalooteaduskonnas. Ajalugu on tore teadus, õpetab, kuidas elada nii, et hiljem ei peaks nutma. Kahju, et tavaliselt jõuab see õpetus liiga hilja pärale." (lk268)
Viimase jutu ainetel on tehtud ka raamatukaas, mille valmistas Meelis Krošetskin. Seda suunda tasuks Nikkarevil järgida, sest need eelmised raamatukaaned on kuidagi pelutavad. Nuriseda kohe üldse ei taha, aga kirjavigu oleks võinud vähem olla. Üldmuljet see muidugi ei seganud, sest Loginov on piisavalt huvitav autor, et tema loominguga tutvuda, et mõista autorit, kes oma tolstoilike puhmakskulmude alt seda maailma seirab.
Kommentaarid
Postita kommentaar