Munk maailma äärel
Munk maailma äärel.
Vene ulme antoloogia.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2009. 344 lk.
Raamatutega juhtub vahel nii, et üks asi viib teiseni,
hakkad kuskilt otsast üht valdkonda lugema ja lähed muudkui aga järjest edasi.
Jõudsin nüüd kolmanda kogumiku manu. Nagu koostajal tavaks on saanud, leiab ka
siit kaante vahelt sotsiaalse kallakuga lühiproosat. Lugude esmailmumine katab
perioodi 1987 – 2004. Autorkond koosneb sedapuhku kaheksaliikmelisest
seltskonnast ja tekste on kokku terve tosin. Mõni nimi on juba tuttav, mõni
täitsa võõras, ühtki naist nende hulgas ei ole, kuid siit nad tulevad:
Kir
Bulõtšov (1934 – 2003) „Rajoonivõistlused doominos“ on täitsa
kabe jutt, mis räägib sellest, mida pealkiri lubab. Ettevalmistused mängudeks
leiavad aset Veliki Gusljari nimelises linnas. Olenemata sellest, et samal ajal
toimub sõda, kliimamuutused ja hotellis ei jagu kõigile numbritubasid, tuleb
püha üritus lõpule viia. Täitsa usun, et sellised tegelased on olemas, kes
pargis doominot mängivad, miks mitte neid siis raamatusse raiuda. Bulõtšovile
omaselt on naljaga pooleks vint üle võlli keeratud, samas on jutul hoog sees,
nii et lähenevat maailmalõppu ei tee asjaosalised üldse märkama. Novell kuulub
omakorda suuremasse Veliki Gusljari juttude tsüklisse, varem on ilmunud
pudemeid samast sarjast raamatus „Perpendikulaarne maailm“ (Skarabeus, 2010).
Kuskilt on leotu põhjal meelde jäänud, et üks tema jutukogu pidi olema
tõlkimisel, aga ilmunud veel pole, eks näis, millal see lettidele jõuab.
Andrei
Stoljarov (1950) ei ole
lühikese jutu mees, lühike ei olnud tema jutt „Kaaren“ ega ole seda ka siin
avaldatud „Saatana väljaajamine“ niisamuti. Gerdt on eriliste võimetega
tavaline poiss, ta võib moondada end hundiks, näha ette tulevikku ja teatud
riituse abil omandada võime näha läbi seinte. Vennad kristlased hakkavad teda
selle eest taga kiusama, et temast välja ajada kuri vaim. Loomulikult pääseb
Gerdt nibin-nabin tuleriidalt ning kohtab endasarnase tüdrukuga, kellega nad
siis koos… Stoljarov
toob küll inkvisitsiooni kuskile lähitulevikku, aga käib seejuures üsna
kummalise mõtte välja, et kas religioon on takistanud evolutsiooni arengut.
Vastust ta muidugi ei anna, aga kooselu võimalikkus natuke teistsuguste
inimestega, jajah, arvan, et ta räägib hoopis sallivusest, mida ei ole ju
kunagi liiga palju. Jutuna on Kaarnast kraad parem, mistap lugemisega ei saanud
algul vedama, pärast pidama.
Andrei
Lazartšuk (1958) on kirjutanud väga kummalise jutu „Nõid“,
milles tegevus toimub sõja ajal, kui Oswaldi isa läheb merele ja poeg jääb koju
veskit pidama, ning peagi saabub veskisse võluvõimetega hiinlane ja Oswaldi
täditütar, siis saabub põuane suvi, külarahvas hakkab selles süüdistama veskirahvast,
lõpeb jutt kahjuks sellega, et Oswald lööb tolle hiinlase maha, aga kuna
tegemist on ainult esimese osaga suuremast romaanist, siis ega siit sotti väga
ei saa, et kes on kes ja mis asju nad seal ajavad, et jutus juba oli veski ja
tegeldi võlumisega, viirastus korraks mälukaadris isegi Krabat, aga see oli
ainult ajutine mõtteuit, ning jutu lugemist ei kahetse ainult seetõttu, et need
kohad, kus isa kirjutas pojale, kuidas ta merel seilab, olid parajalt veidrad,
nii kirjutab too meremees nt, et nad kinnitasid Põhjatähe laeva ninasse, siis
ei ole pilves ilmaga võimalik öösel kursilt kõrvale kalduda, no ma ei või,
isegi Münchausen ei oleks selle peale tulnud, aga seda võib küll mainida, et
Lazartšuki „Muumia“ oli siiski parem, muidugi lisas sellele jutule väärtust
autori stiil, sest üleleheküljelisi lauseid on ikka tore lugeda.
Andrei
Lazartšuk ja Mihhail Uspenski (1950) „Kollane
allveelaev „Komsomolets Mordovij““ on lugu sellest, kuidas 1960ndatel külastas
Nõukogude Liitu ansambel „Beatels“. Lääne suhted olid, nagu nad olid, aga kui
üks allveelaevnik oli sooritanud kangelasteo, ja soovis vastutasuks oma
lemmikbändi näha, siis ta pidi seda ka nägema. Esimene lugu siin kogumikus,
mida lugedes pugistasin naerda. Venelased oma absurdiga ikka teevad kino. Akuraatne
piibujutt.
Sergei
Sinjakin (1953) ja tema „Munk maailma äärel“ oli parim üllatus
siin kogumikus. Grupp teadlasi, kuhu kuulub ka jutu peategelane Stern, uuris 1930ndatel
atmosfääri kõrgemaid kihte. Esimene üles saadetud lennumasin sooritab
ebaõnnestunud maandumise, aga selle masina külge on jäänud sinakalt helendav „täht“,
millest keegi aru ei saa, millega on tegemist. Stern võtab kummalise tähe enda
kätte ja hoiab seda saladuses. Järgmistel lendudel selgub, et ilmaruum on
selline, nagu kujutatud raamatu kaanepildid. Ülevalt vaadates seisab maakera kolmel
vaalal jne. Sellise info eest satub Stern vangilaagrisse ning jääb julgeoleku
radarile ka hiljem. Taas selline lugu, mis tuletab meelde, kui väike ja abitu
on inimene suure süsteemi haardes.
„Ujumine üle Jangste“ on Sinjakini teine jutt. Jangste
jõe ääres võtavad koos saatjatega kohad sisse Venemaa ja Hiina liidrid, Stalin
ja Mao Zedong. Kihlveo korras ületab jõe ujudes Mao, kellega liitub Tšapajev.
Kahjuks Vassili Ivanovitš Tšapajev upub, aga tema surma põhjuseks märgitakse,
et ta langes kangelaslikult valgetega võideldes. Eks siin on palju viiteid ning
kihte, mis moodustavad allteksti, ilma Vene-Hiina ajalugu tundmata jääb suurem
osa arusaamatuks. Aga autori lõõpimist oli tore lugeda ka ajalugu põhjalikult
tundmata. Sinjakini jutustamisoskus on sedavõrd kaasahaarav, et tema tekste võiks
teinekordki lugeda.
Alan
Kubatijev (1952) on kirjutanud allegoorilise jutukese „Aga teie
lennake, kuidas tahate“, milles kujutatakse ühiskonda, kus linnud valitsevad
inimeste üle. Zoolingvist Vronski mõistab lindude keelt ja töötab tõlgina
inimeste ja lindude vahel, kuid loomulikult ei ole ta olukorraga rahul. Tunnistan
ausalt, sellist lugu poleks oodanud. Püss lugu just ei ole, aga ei krigise ka
hamba all. Kui muidu on vene ulmes ikka kas reibas pilgar või sünge kannatamine,
siis „Aga teie lennake…“ on midagi kolmandat. Et peategelane päästis kassipoja…
see oli nunnu.
Leonid
Kaganov (1972) on kirjanik, keda võib pidada vene ulme uue
laine esindajaks. Esmatutvust saab alustada kahe jutuga. Nii veider, kui see ka
ei ole, aga tema „Enne koitu“ on siin kogumikus ainuke maailmalõpu pala. Jutt
siis sellest, et teadlased on välja arvutanud, et kosmosest läheneb mingi oht,
millega kokku põrgates maakera hävib. Rüüstatud Moskvas satub Kolja kokku
Olegiga, nendega liitub veel Oksana, kõigil on närvid läbi ja maad võtab
viimsepäeva meeleolu. Kuradi hea lugu ja hästi kirjutatud. Film hakkas silme
eest jooksma, aga pole ka imestada, autor on lisaks proosale veel kirjutanud
stsenaariume filmidele. „Hamsik“ on tema jutt, mis räägib tuleviku lastest,
kellel on arvuti abil võimalik endale elavaid mänguasju valmistada, kas või
tiibadega hamster. Lemmiklelude valmistamiseks on vaja ainult inkubaatorit,
geene ja piraatprogramm alla laadida. Ja kui mõni mänguasi ei sobi, siis võib
ju selle alla vett lasta. See oli üks süüdimatult julm lugu. Ei soovita
nõrganärvilistele.
Andrei
Salomatov (1953). „Tundmatu naine“ räägib sellest, kuidas
pimedaks jäänud naisele sokutati õige elukaaslase pähe libaabikaaslane. Jutu
võib tõmmata liistule: kes teisele auku kaevab, see ise sisse prantsatab. Üsna
karm huumor on venelastel, polegi rohkem midagi öelda. „Töö kurttummadega on
lausa nauding – ei kära ega ropendamist.“ (lk272)
„Hall ingel“ on lugu, mis kerib end lahti 1. mai
töörahva pidustustel. Läheb nii, et miiting lõpeb marodöörlusega linnas. Peategelane
jääb poodide rüüstamisest küll kõrvale, kuid kohtub viirastusliku
Õigluseingliga ehk oma südametunnistusega. Oli ka siin natuke nalja ja napsi. Imelik
küll, aga väga usutavana tundusid need mõlemad jutud. Tasub veel ära mainida,
et A. Lazartšuki ja A. Salomatovi looming kuulub turborealismi voolu. Hea
kraam. Aga mis puutub taolisse koomikasse, siis arvan, et tegemist on kaduva tendentsiga,
kuna solvumiskultuur neelab sellise nähtuse koos saba ja sarvedega alla. Nii et
kiirustage, seltsimehed unetud ulmehuvilised.
Raamatu lõpetab Alan Kubatijevi tagasivaade oma
kirjanikukarjäärile (Lisa: „Puust Dante ja pronksist Dante ehk miski pole veel
lõppenud). Kahjuks Nikkarev ei kirjuta lõppsõna oma kogumikele, nii ei väikese
alternatiivina oli seda tore lugeda.
„Munk maailma äärel“ on äraütlemata tugev kogumik,
alustades sellest, et raamat on kõvakaaneline ja lõpetades lugude omavahelise
ühtlase tasemega. Ei ole nii, et üks jutt on pool lehekülge ja teine võtab enda
alla kolmandiku raamatust. Kompositsioon on paigas, lapsehaigused on läbi
põetud ja seda tasub ainult kiita. Paar lugu jäi minu jaoks pisut kaugemaks,
aga üldmulje on positiivne. Arusaadav, et tõlgete kättesaadavust mõjutab
rahakoti kõhukus, kindlasti oleks koostaja midagi veel leidnud, aga seekord
siis sedapsi.
Ilmselt tuleb raamatule kasuks ka see, et siin on
jutte kahest ajastust. Ühel pool on need, mis jätkavad traditsioonilise vene
ulme pärandi alalhoidmisega ja teisel pool postsoveti perioodi kuuluvad palad. Aga
üleminekut kui sellist sobib ilmestama Kubatijevi lootusrikas tsitaat: „See-eest
hakkasid meie laevahuku läbi teinud kirjanduse rusud uuesti pärivoolu ujuma ja
näib, et „Meduse´i parv“ muutub vähehaaval „Kon – Tikiks“. (lk326)
Kommentaarid
Postita kommentaar