Tiina Kirss ja Rutt Hinrikus. Elust elulooks.

Tiina Kirss ja Rutt Hinrikus.
Elust elulooks.
Tänapäev.
2010. 256lk.

Üksvahe oli elulugude avaldamine kohe päris moes. Neid kirjutati, trükiti, müüdi ja, mis siin salata, loeti samuti. Kuid nende suurem buum jäi sinna kuhugi nullindatesse. Vaatasin viimase nädala edetabelit Apollo kodulehel ja selgus, et TOP 20 hulka on kolm elulugu ikka jõudnud. Aga need on loomulikult prominendid (Osolin, Obama, Käbin). Tavaline, lihtne inimene, kui nõnda on võimalik üldse öelda, siis tema kuhugi edetabelisse ilmselt ei jõua. Ent see ei tähenda, et elulugu ei võiks elulooks saada.
Väikese poisina juhtusin kuulama vanaisa mälestusi, kuidas varem elati, täitsa huvitav oli. Pidasime isegi plaani, et hakkame üles kirjutama Siberi meenutusi. Kogu aeg oli aega küll, kuni üks päev... seisin kalmu ääres noruspäi. Ega ma ei oleks osanud kirjutada ka midagi väga arusaadavalt, paras sigri-migri oleks tulnud. Vot just siis puudus selline raamat.

Siin kaante vahel antakse näpunäiteid eluloo kirjutamiseks. Raamat on jaotatud kolmeks osaks. Esimeses räägivad autorid, milleks üldse mälestusi koguda ja kuidas nemad seda on teinud. Ajaloo pärast ei tasuks sellist asja ette võtta. Ajalugu on juba niigi risti-põiki läbi kirjutatud, õpikud annavad olulise info hõlpsalt kätte. Ent need isiklikud kogemused ning läbielamised, nende talletamine on kas või perekonna ringis hindamatu väärtusega.

Tiina Kirss hakkas väliseestlaste elulugusid koguma juba 1990ndatel elades siis veel Kanadas. Hiljem jätkas ta sama rada Tartus. Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum ja organisatsioon Ühendus Eesti Elulood on korraldanud isegi üleskutseid, kuhu osalejad saavad oma lugusid saata. Põhiliselt kogutakse 20. sajandi alguse teemalist materjali.

Tiina Kirss on organiseerinud Tartus igakuised kokkusaamised, kus eakad saavad kirjutada, üksteisele ette lugeda ja arutada lugude üle.  Valik nendest tekstidest moodustab teise ja kõige mahukama osa raamatust.
Kolmandas osas antakse juba praktilisi näpunäiteid, et kuidas alustada ja jätkata. Ära on toodud ka küsimused, mida esitada, kas siis iseendale või miks mitte intervjueeritavale. Üks nõuanne tundus pisut imelik, aga ehk on sellel oma tõetera ka sees. Ta nimelt soovitab kirjutada käsitsi, s. o. pliiatsiga paberile, et klaviatuuril ei pidavat mõte ja käsi töötama paralleelset. Mh, võib-olla tõesti on nii, mine tea.

Aga jah, kõike ei tasu kohe puhta kullana võtta. Meetod, millest siin kirjutatakse, on ainult üks võimalus paljudest, kindlasti leidub neid veel, kuidas elulugu kirja panna. Kellel on veel esivanemad elus, neile küll soovitan seda raamatut.
"Varuge endale viis-kuus lahtist lehte (joonega või joonteta ehk siis ruudulisi) ja vähemalt kolmveerand tundi aega: veerand tundi pliiatsi teritamiseks, pliiatsikeerutamiseks, kohvitassiga kaks korda köögi vahet käimiseks. Pool tundi tegelikuks kirjutamiseks. Kirjutage heas valguses, telefonist kaugel, telerist ja vilkuvast interneti-ekraanist, kus iga sõnumi saabumisel heliseb kelluke - veelgi kaugemal." (lk226)