Edgar Allan Poe. Pendel ja kaev.
Edgar Allan Poe. Keav ja pendel.
Tlk Johannes Aavik.
Perioodika.
1970. 160lk.
Edgar Allan Poe (1809-1849) on juba mitmete tõlgete kaudu tuttav nimi, ainult ma ei saa aru, miks ma teda varem polnud lugenud. Mõned luuletused ikka olen (Ronk), aga lühiproosa on midagi muud. Nüüd sai siis seda ka mekitud. Poe` on äitsa hea, tihke ja muljetavaldav kirjanik. Kartsin küll, et pärast hollywoodilikke filmide vaatamist ei suuda need jutud enam jahmatada, kuid ometi nad üllatasid. Õudust nii väga ei tekitanud, hambaid plagisema ei pannud, aga jubedad on nad küll, natuke tekitasid hirmu samuti. Ikka on tema juttudes surm suu juures või keegi hukkub, ilmselt on see õudusele kui žanrile vajalik. Ei puudu ka üleloomulik element.
Ei hakka kümmet novelli ümberjutlema, kuid paar äärejoont võib ehk visandada. Juba teist korda olen sattunud lugema juttu, kus on teemaks süütute tagakiusamine keskaegses Euroopas. Joonealusest kommentaarist leon välja, et just Hispaanias puhkes aastail 1484-1808 äge inkvisitsioon, nii et seeläbi sai surma 31 912 isikut. Poe` kirjutas samal teemal õudusloo "Pendel ja kaev", milles peategelane satub kohtupidamiselt piinamiskeldrisse ja on surmaga lausa silmitsi. Anton Tšehhov, too leebe lüürik ja suurepärane kirjanik, avaldas kunagi novelli "Patune Toleedost", milles süüdistatakse ühte abielus naist nõiaks olemises. Lõpuks tapab mees oma naise ning loodab saada patud andeks. Tšehhovi jutt on isegi traagilisema lõpplahendusega, aga väiksema õuduslaenguga. See hämar ja kuage aeg on ikka pakkunud ainest nii ühele kui teisele kirjanikule. Korraks tuleb Poe` veel selle perioodi juurde tagasi, kui kirjeldab laastavat haigust (Kuningas katk, Surma Punane Mask). Ei saa öelda, et keskaeg just hõlpelu oleks pakkunud, võrreldes nt tänapäeva mugavustsooniga, oli ikka väga jube aeg.
Ja nii möödaminnes pannakse alus ka krimikirjandusele. Siin lahendab siis esimene eradetektiiv, C. Auguste Dupin, üht veidrat juhtumit novellis "Varastet kiri".
Aga lugeda ma kellelgi konkreetselt seda väljaannet siiski ei soovita. Tegemist on omamoodi juubelinumbriga, millega tähistati Johannes Aaviku 90. sünnipäeva. See tähendab, et jutud on ära toodud sellistena, nagu Aavik nad omal ajal tõlkis. Lugemist küll hõlbustas küll 10 leheküljeline sõnastik, pluss teist niipalju kommentaarmärkuseid, kuid pidev ette-taha lappamine oli üsna tüütu. Lugedes oli tunne, nagu oleksin karistuseks suvetööle jäänud. Paar lausenäidet ka:
"Wilsoni vastuhakk oli mulle suurima pula allikaks, seda enam et hoolimata väljakutsuvast oleksut, mil ma teiste malniduses meelega kohtlesin ta pyngimusi, salajas tundsin, et kartsin teda, ega võinud olla pidamata elvust, milles ta end nii kergesti pysitas minu suhtes, ta tõelise yleoleku tundemärgiks; minult aga nõudis alatist pingutust end mitte lasta teman yletada." (William Wilson, lk26-27)
"Hyymu nyyd tontlik kalbus ja silmade imeväärne läige põrpisid mind yle kõige ja koguni kohutasid." (Usheri maja langus, lk45)
Mis puutub keele nautimisse, siis ei ole mul ilutsemise vastu midagi, aga usun, et õudusjutt saaks ka lihtsamini läbi. Aaviku kui keelemehe vastu pole mul iseenesest pretensoone, ta on palju teinud eesti keele heaks, aga tema tõlgete lugemine, oi jah. Kui facebookis kasutatakse sõna "laikima", siis Aavikul oli see, tõsi küll, kunstlikult loodud juba eelmise sajandi 20ndatel olemas.
Laikima /laigib/ - välja nägema; laikimus - väljanägemine.
Iga uus on hästi unustatud vana. Kuid Poe` novelle loen kunagi kindlasti veel, ainult et mõne teise tõlkija tõlgituna.
Kommentaarid
Postita kommentaar