August Gailit. Toomas Nipernaadi.
August Gailit. Toomas Nipernaadi.
Eesti Raamat.
1967. 360lk.
Romaan mehest, kes seikleb läbi suvise Eestimaa, kohtub iseäralike tegelastega ja võtab sügisel jalge alla kodutee. Pean tunnistada, et Toomas Nipernaadi on isegi rohkem tuntud kui tema looja August Gailit (1891-1960). Muidugi tuleb asjale kasuks samanimeline film (1983)film. Lugedes oli kõrvus kogu aeg Tõnu Karki hääl. Silme ees nii väga ei olnudki. Raamatus öeldakse välise kirjelduse kohta nii: „Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks.” (lk39). Aga kedagi teist on ka raske temana ette kujutleda, nii et sobib ka T. Kark. Võrdluses, kumb on parem, kas raamat või film, jääb peale raamat. Filmil on ka omad trumbid. Nt Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul” Ernst Enno sõnadele on ikka selline lummav loits, millele eesti filmis midagi kõrvale panna ei ole. Aga stsenarist Juhan Viiding ja režissöör Kaljo Kiisk on käinud raamatuga väga vabalt ümber. Kuhu kadus filmist peategelase kannel? Raamatus on ikka rohkem materjali kui filmis. Kuid lõppkokkuvõttes täiendavad mõlemad, nii ekraniseering kui romaan, kenasti teineteist.
Toomas Nipernaadi on üks täiesti iseseisev ning huvitav, samas naiivselt artistlik kuju. Ilmselt tasub veel mainida, et raamat ilmus aastal 1928. See oli periood, kui kirjanduses andis tooni kaine realism. Kaks aastat varem oli ilmunud „Tõde ja õigus” 1. osa, leidus neidki, kes tegid Vargamäele palverännakuid. Jah, tammsaarelik talupidamine läbi kirjasõna oli oma sügava pitseri juba vajutanud. Ja siis ilmus korraga välja Toomas Nipernaadi, kellele ei lähe töörügamine nagu üldse korda. Ei saa öelda, et tal just hästi läheks, aga oma viperustest hoolimata kumab temast vastu siirast elurõõmu.
„Kui paarkümmend päeva on läinud halvasti, siis on kaunis kindel, et hakkab heade päevade periood. Päevad käivad ikka vaheldumisi, sellepärast pole vähematki põhjust nuriseda.” (lk195)
Enne lugemist olin natuke elevil. Ei või kunagi teada, millist keelt kasutas autor tol kaugel ajal. Ent põhjust pettumiseks ei olnud. Leidus vaid üksikuid sõnu, mis tundusid arhailised. „Hiljumisega” ja „küsitelles” on sõnad, mida loeksin kui „hilinemisega” ja „küsitledes”, aga need on nii väikesed asjad, et ei tasu märkimistki. Mis peamine, jutt jookseb autoril nagu sulavõi mööda kuuma panni. Ja mis kirjanik see olekski, kel puudub lobisemislust ning promill fantaasiat? Kingsepp. Kui nüüd nuriseda, siis vaid kompositsiooni üle. Gailit kasutab sellist võtet, et ta hüppab ühe tegelase peast teise, nii ei saa ühele tegelasele väga keskenduda. Arusaadav, et kirjanik on oma teoses Jumal, aga lugeda ei ole sellist pendeldamist kõige parem. Seda omakorda kompenseeris jälle huumor. Ei pea olema kogu aeg karm-põsk-punnis-tõsine. Elu võib võtta teinekord ka väikese naljaga, jaa.
P.S. Nõukaajale iseloomulikult on kaanepilt lausa mannetu. Kui lähemalt uurida, võib seal näha Suure Vankri tähtkuju. Nipernaadi oli ka suur unistaja, pidevalt vaatas ta tähistaevast. Minu kätte jõudnud eksemplar oli nii kapsas, et raamatust hakkas päris kahju. Paar lehekülge olid isegi välja rebitud, puudusid lk 205-206 ja 211-212, kuid lugemist see ei takistanud. Mina ka unistan: hea lugeja, kui satud lugema vana raamatut, hoia seda!
Ed. Ole „Kirjanik A. Gailiti portree" 1932
Kommentaarid
Postita kommentaar