Peet Vallak. Tuuled ümber maja.

Peet Vallak. Tuuled ümber maja.
Eesti Raamat.
1968. 432lk.


Kirjanikel on üks kena komme, nad nimelt kasutavad aeg-ajalt varjunimesid. Põhjust nõnda teotseda pole muidugi raske aimata. Eesti on nii väike küll, et tihtilugu keegi teab kedagi, kes omakorda tunneb jälle kedagi, kuni saabki ring täis. Ja kuidas siis ikka laaberdavast naabrist oma nime alt kirjutada. Ei saa. Võib tekkida sekeldusi, kutsutakse veel vaibale vms. Aga pseudonüümi alt kirjutades on lihtsam - anna ainult tuld.

Kui kuulsin esimest korda nime Peet, ei saanud ma üldse aru, mis pagana nimi see selline on. Selgus saabus hiljem. Novellivalimikule „Tuuled ümber maja” on Heino Puhvel kirjutanud kobeda järelsõna. Loen sellest, et autori kodanikunimi oli siiski Peeter Pedajas (1893-1959). Muuseas, 23. juunil on kirjanikul 127. sünniaastapäev. Ning ajavahemikus 1925-1938 avaldas Vallak üheksa novellikogu, mis on toonaseid olusid arvestades kõva sõna.

Ka novellistina on tema juttudes olulisel kohal olud. Et linna satutakse harva, siis tahtsingi juba oma arvamusele sinetava templi alla lüüa, et tegu on külarealismiga ja asi tahe. H. Puhvel ütleb aga veelgi täpsemalt, et see on siiski kriitiline realism. Juttudes heiastub see sellega, et endiselt on must lagi meie toal. Üsna rõõmutud näivad need 21 juttu. Novellis „Raudne sõber” küsib joomarluse küüsi langenud peategelane juba otsesõnu: „Miks elada, kui elu on vilets?” (lk130). Mitte kõik jutud ei lõppe positiivselt. Kuid siiski on Vallaku poolehoid nõrgema kasuks, isegi kui too muutub puhuti naljakaks oma saamatuses. Just tegelaste individuaalsed vastuoksused, käitumismustrid paeluvad autorit.

Eks leidus ka kohti, mis tõid naeruturtsatusi esile.  Võimalik, et naersin vale koha peal, aga no oli selline lause: „Juba jäi linn selja taha, see mustade majamügarikkude mass kummitavalt põletavate silmadega; masin surises vilisedes ja näitas kaheksakümnekilomeetrilist tunnikiirust.” („Silmahimu”, lk238) Tänapäeval sõidetakse 50ne alas vahel sama kiiresti.

Aga kaanekujundusega on küll midagi väga mööda pandud. See on ikka üsna maotu. Seda enam, et Vallak oli samuti kunstnik, õppinud isegi „Pallases”. I. Torn on teinud illustratsioone sisse ka, aga no raamatu esikaas ei avalda küll mingit muljet. Tol ajal vist olidki sellised kujundused. Tänapäeval teeb nt Toomas Vint ise enda raamatutele pildid.

Oma elu elavad tänapäeval ka Vallaku novellid. Neid loetakse teinekord ette raadios. Paulo Coelho sattus lugema novelli „Korvitegija Siimu õnn”, arendas selle loo pikemaks ja avaldas romaanina „Alkeemik”. 1979. aastal tegi Raul Tammet novelli „Lodjavahi surm” ainetel lühifilmi „Soolo”. Kummaline film oli. Meenub, et seal oli udus undav alajaam, keegi märkamatu hüüdis „Aat! Aat!” ja lõpus näidati UFOt. Gunnar Graps mängis veel kõrvalosas ning tegi filmile muusika.

Vallaku novellide lugemine oli paras meeleolude kõikumine üles ja alla. Ehkki tema loomingus on palju ebaõiglust, ülekohut ja vaesust, tuletab see kõik samas meelde, kui hea on ikka praegune aeg, 21. sajand.