Indrek Hargla. French ja Koulu.





Indrek Hargla. French ja Koulu.
Varrak.
2005. 472.

Hargla raamatuid ei saa üldse teineteise kõrvale panna, nad on lihtsalt liiga erinevad. Äärmisel juhul võib seda teha vaid siis, kui tegemist on järgedega, aga kas siiski. Kuid üks ühendav joon läbi mitme raamatu näikse olevat kirjaniku huvi ajaloo vastu. Siin raamatus nt hargneb tegevus lahti 20. sajandi alguse Eestimaal ehk Maavallas.  Euroopast saabub Tarbatusse kuulus luuletaja, arbuja ning võlur Koulu, kes on ka justkui välisministeeriumi ametnik vms. Teel kodumaale ostis ta võlavanglast vabaks Frenchi. Sellest burgundlasest saab Koulu ori, ühtlasi on kogu romaan kirjutatud läbi Frenchi silmade nähtuna. Ega see tandem pikalt idülli nautida ei saa. Ees ootavad seiklused, millest jagub ainest kolme lühiromaani jaoks. Peategelaste kõrval kohtab samuti otsustava tähtsusega kõrvaltegelasi: Nelli, Leibo, Imbi ja Solluzzo. Kõige tähtsam on muidugi väike armuliin libahundist Nelli ja restoranipidajast Frenchi vahel, mis lisas vürtsi.

No vürtsi pani Hargla üldse siin kapaga. Mida/keda väljanaerda andis, seda ka välja naerdi. Eestlase söögi- ja joogikombed: õlle lürpimine, kama joomine ja pudru matsutamine, rääkimata räime mälumisest, need olid sellised tegevused, mis ei tahtnud eurooplasest Frenchile kuidagi omaseks saada. Mingi teema oli ka semiootikutega, kes arvasid, et kõike saab matemaatiliset valemitesse ümber arvestada. Kerga lõõp käis teisisõnu. Kulinaaria on Harglal üldse väga tähtsal kohal, ta võiks varsti juba kokaraamatu välja anda. Isegi kartulikrõpsud leiutati siin raamatus. Ja teisal oli seik, kus "päris elu" lausa nügis ulmesse. Oli koht, kus üks kõrvaltegelane pakkus välja, et eestlastel võiks olla mingi oma märk, mille järgi neid ära tunda. Selles sai äratunda "Welcom to Estonia" brändi saaga, millele siin hoop jalaga tagumikku anti.

Kolmest osast esimene ja viimane jätsid eredaima elamuse. Teine hakkas lootasandil juba esimest kordama ja muutus sutike tüütavaks. Sama skeem, et Koulu on röövitud, ja mindi teda päästma, no kas seda pidi just nii pikaks venitama. Aga mõnus lugemine sellegipoolest. Situatsioonikoomikat esines nii et vähe ei olnud, sai naerda ja kaasaelada.

BAAS

Goodreads

Eesti Ekspress

Manni lugemisblogi

Triinu raamatud

Need Read



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave