Soome ulme

Soome ulme.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2008. 336lk.

                                                                                                                                                                                                                                       
Soome kirjandusel läheb hästi. Ja miks ei peakski minema, neil on ju meie Oksanen. Aga milline on soome ulme? Sellest ei olnud mul küll õrna ainugi. Kuid Arvi Nikkarev on teinud ära suure töö. Ta on otsinud välja kuus autorit, valinud neilt kokku kümme teksti, kõik 21. sajandist, ja üksi on ta need kõik tõlkinud, toimetanud ja ka välja andnud. Kange mees. Nüüd siis lugesin minagi seda antoloogiat. Lisan siia veel minimaalse loendi, et pisutki raamatust aimu anda.

Kogumikku alustab Johanna Sinisalo „Lendav Hollandlane”. Kosmosejutt ekspeditsioonist Neptuunile, millel avastati maaväline eluvorm. Tegevus on küll laevas, aga see on ainult taust. Põhiline on ikka, nii kulunud kui see klišee ka ei ole, inimeste vahelised suhted. Kirjanik paneb oma tegelased raske valiku ette, kas ikka peab tingimata sekkuma võõrasse tsivilisatsiooni või tasuks kõik jätta sinnapaika. Aga ambitsioonid ja kadedus viivad olukorra mitte just kõige parema lõpuni. Lugesin alguses paar lehekülge, siis jäi pooleli, alustasin uuesti. Väga harjumatu tekst, vajas eelhäälestust, ei saa lugeda, kui nurgas mängib televiisor, aga kui juba järje peale sain, siis läks ladusalt. Kena.

Sinisalo teine jutt „Baby Doll” kuulub juba sotsiaalkriitika alla. Korraks öeldakse: „Anette püüab olla kübertavaline”, aga milline see kübertavaline on, ei kujuta ette. Arvasin küll, et peategelane osutub robotiks, aga ei olnud nii. Igatahes räägib see jutt perekonnast, kus elab kaheksane Anette, kelle eluunistus on saada omale silikoonid. Tema 12.a õde Lulu teeb ammuilma fotomodellina karjääri ja kui keegi on 17, peetakse teda nooreks pensionäriks. Selline hoogne noortekas, kus kirjaniku sotsiaalnenärv lööb lõkendama lausa kahest otsast. Lugeda oli isegi parem kui esimest juttu, keelekasutus on lihtsam. Kuid see satiir on võigas, pole mugav lugemine, samas ega iga tekst ei peagi olema siirup.

Markku G. Soikkeli „Berliini näitelaval” on kõige ulmelisem tekst siin kogus. Siin on südmuspaik tuleviku Berliinis, kus toimetavad ringi mingid kahtlased tegelased. Ohvrile lavastakse (hiire)lõks, et kui ta hakkab käituma normerikkuvalt, siis kogub vaatleja selle eest punkte, punktid pannakse börsile, mille kõikumise järgi siis muudetakse seadust. Üsna segane värk oli ausalt öeldes, ma ei tea, kas autoril endal olid asjad selged, mulle võis palju selgusetuks ka jääda. Pooled tegelased olid robotid, kaasa arvatud pardid ja luiged. Oma maailm oli vähemalt olemas. Samas on see nõudlik tekst. Palju on viiteid teistele kirjanikele. Ma tundis ära Borgese ja Asimovi, nende nimelised olid need inimlaadsed robotid. Kui Dow Jones´i põskhabet juba teistkorda rõhutati, kangastus mul silme ees Isaac Asimov ise. Natuke naljaks tekst oli, aga lugeda oli tüütu, kuidagi rabe oli. Teist korda enam ei hakkaks kangutama. Lugesin, nagu lahendaks ristsõna, mis see veel tähendab ja kuidas too sinna sobib. Kellel on ulme lugemisest tugev krunt all, nendele on ta ilmselt delikatess.

Petri Salin on kirjutanud „Kuninga kogutud hullused”. Ega seegi lugu ülemäära arusaadavusele pretendeeri. Üks selline tekst, millel puudud tala, ei ole ideed, seda asendavad väiksemad mõtted. Niisiis, lavale on jõudnud kuningas Lear, kes viimases vaatuses on koos kaaslasega. See kaaslane oli ka robot, seda pole kordagi öeldud, aga ju ta oli. Nii nad seal siis vestlevad. Kaaslane teeb kuuldu kohta märkusi. Üks nendest on täitsa päevakohane: „Mürgitamine. Ehk võis kuninga hullus olla seotud mingisuguse mürgitamisega. Teooria number kaks: saastunud info. Kuid mis võiks olla see saastunud informatsioon, mis on jõudnud tema ajju ja mürgitanud tema mõistuse? Kas mingi mõte? Mingi tunne? Mis? Infomürgitus tundub hea teooriana ja hakkan selle baasil arvutusi tegema.” (lk129) Ja nii edasi. Selline kolme poole leheküleline laast siis teiste pikkade tekstide kõrval. Lugemist ei kahetse, kuid mõte, mis ajendas autorit sellist asja kirjutama ja mida sooviti öelda, ei pruugigi selguda kohe.

„(Kui)Zirma on olemas” on Petri Salini teine jutt. Siin kirjanik alles näitab, milleks ta võimeline on. Professor Blocal peab ülikoolis loengut, kui ta märkab saalis korraga võõrast ja samas tuttavat tüdrukut. Loomulikult tekib temas huvi, ta armub ning hakkab väljavalitut jälitama, kuni jõuab vanasse majja, kus on palju uksi ja see meenutab väga borgeslikku labürinti... Maagiline realism on see. Aga helvetti! kui hästi kirjutatud, loen ja leon ja tekst saab läbi ja loeks veel. Lahe.

Jenny Kangasvuo on minu lemmik selles antoloogias. Siin on temalt kaks lugu, „Igas lihatükis on tahe” ja „Merelaine naha all”. Mõlemad virutavad lugeja kuhugi, ee... mis ta siis on, ürgkogukondliku korra ajastusse. Kohanimesid ega aastaid otseselt ei mainita. On kas kevad või suvi, on jõe ülem- või alamjooks. Esimese jutu peategelane on nooremapoolne naine, kelle elukutse on olla mäletaja ehk külatark. Tal on üsna imelikud kombed. Matmisriituse läbiviimisel ta ammustab tüki surnu küpsetatud liha ja saab seeläbi omale lahkunu väge ja mõistuse. Ühel päeval satub külla üks teine mäletaja, kes lõikab tüki enda reiest ja küsib vastu ka mäletaja kehast tüki liha. Pärast teise liha söömist need tükid elavad kehas oma elu edasi, nii kogub mäletaja mitmekümne inimese mälu ja ravib inimesi.

Teine jutt, „Merelaine naha all” peaks igale lugejale juba tuttav olema mütoloogiast. See räägib hülgenaisest, kes tuleb tormiga rannale, ajab naha seljast, ja kalur võtab ta naha, et hülgenaine endale naiseks saada. Kaluri pruudi ja hülgenaise tärkab ka midagi... naistevahelist, kuidas nüüd öelda, lesbisuhe, või nii. Selle jutu tegevus toimub küll Islandil, kuid midagi põhjamaist on siin tabatud küll. Kirjutatud on mõlemad jutud väga hästi. Ei mingit mämmerdamist ega koha peal uiutamist, ainult toores lugu, teadjanaine on pajatanud. Üldiselt läheb kirjanik juurte juurde tagasi, lugedes saab aru, et esimene jutt on üleni Soome. Tema tõlgetel tasub küll hoida silma peal.

Anne Leivonen jääb pisut teiste värju. Tal on kaks lugu „Tss, tss! Tegid need” ja „Teislane”. Esimene on rassismihoiatus. Maagiliste juustega tüdruk õiendab arveid ligitikkujatega. Et ära tee teisele, mida ei taha, et sulle tehakse, võib selle jutu moraali kokku võtta. Lühijutuna küll hea, aga jube vägivaldne. Pagulased ja Soome? Kas see oli aastal 2005 probleem, v-b siis oli. „Teislane” on selline lugu, kus inimesed tikuvad võõrale planeedile ja on kohalike suhtes väga üleolevad. Jutu idee oli täitsa hyvä, aga läbikirjutatud kuidagi rabedalt ja kuivalt, keskpärane. Ei tekkinud kaasaelamistuhinat, kuigi kosmosejutud mulle huvi pakuvad.

Viimasena on kogumikus Susi Vaasjoki „Jutumeister”. Ka siin minnakse ajas tagasi esivanemate manu. Etno teemaline jutt. Metsas elab kaks omavahel tülitsevat suguvõsa. Nüüd tuleb valitseja ning tahab hakata laevaehituseks puid võtma. Tekib konflikt, vaenujalal olnud klannid panevad üheskoos valitsejale vastu. Lõpus langeb pealik vangi ja võtab kogu süü enda peale. Jutt ongi tolle pealiku meenutus, kui ta juba vangitornis istub. Kui lugu pidi üles kütma rahvuslikku romantikat, siis esimese poolega asi õnnestunud, aga kuskil poole peal tikkus jutt juba venima. See vist on noorte autorite puhul tavaline, ega ma ei pane seda pahaks, tegelikult oli huvitav.

Huvitav oli kogu raamatu jooksul, muidu poleks lõpuni lugenudki. Ühe kahe jutu põhjal ei saa autorite kohta mingeid järeldusi väga teha, kuid mingi pildi kogumik siiski annab. Need allhoovused ja suunad (sotsiaalkriitika ja maagiline realism) iseloomustavad ilmselt pilti laiemaltki. Aga loomulikult ei ole ma ekspert, vaid pühapäeva lugeja ulmevallas. Kui tavaliselt on antoloogia lõpus järelsõna, siis siin seda ei ole. Hakkasin guugeldama ning leidsin ühe artikli (Soome kaasaegsest ulmest, Reaktor, 2012, juuli), milles Nikkarev räägib rohkem sellest, mis imeloom see soome ulme on. Selgub, et seal on ulmekirjanike hulgas jäme ots naiste käes ja seda kirjutatakse ikka põhitöö kõrvalt. Kellel rohkem huvi, tasub pilk peale heita https://www.ulmeajakiri.ee/?soome-kaasaegsest-ulmest. Naabreid on ikka viisakas tunda, mine tea, v-b kirjutatakse Lätis ka ulmet.


BAAS

Goodreads

Tavainimene

Mr Costello