Juhan Jaik. Tondid, hundid, hobud.

Juhan Jaik. Tondid, hundid, hobud. Canopus. 2004. 182lk.


Juhan Jaik (1899-1948) oli Võrumaalt pärit literaat, kes kirjutas palju novelle, näidendeid, ühe romaani ja reisikirjeldusi. Tagakaanelt loen veel, et ta debüteeris 1924 luulekoguga „Rõuge kiriku kell” ning põgenes hiljem Rootsi. „Tondid, hundid, hobud” on tema lühijutukogumik, mille esmailmumist ei ole raamatus märgitud, kuid oletada võib, et kahe sõja vahele see jääb. Ehkki kirjutatud on need lastele, võib neid lugeda ka vähe vanemas eas laps. Igas inimeses on ju natukene last, vähemalt äratas Jaik selle lapse minus üles küll. Just tema loovestmise oskus köitis mu tähelepanu. Toon, millega ta räägib, meenutab väga suusõnalist kõnet. Kuulaks justkui jutustajat, kes istub maakodus pliidi ees, kohendab tuld, paneb piibu taskusse, tõstab jala üle põlve ja alustab oma juttu :”Vanasti, nagu teada, olid... ”, ja nii edasi.

Ka lood arenevad enamasti maal, külas või lausa metsas. Linna satutakse vaid paaril korral, kas siis turule või kosjakaupa tegema. Loomulikult kuulub autori poolehoid talupoegadele, kes pidid kokku puutuma olevustega nii maa alt kui metsa sügavusest. Et kirjanikul näitab kompass õigesse suunda, siis saavad pahad alati karistatud ning võidab headus. Ikka kavaluse ja nutikusega saadakse tontidest võitu, ja neid tonte juba jagub. Otsesõnu ei öeldagi, kes too pahalane on, samas on tal palju nimesid: Hundipukk, Pugupeitel, Traathammas, Kuutõrvaja, Pudelipaikaja, Sindrivask kui nimetada vaid mõned. Samuti leidub väljendeid, mis tänapäeval panevad juba kukalt kratsime, et mis see siis nüüd oli. Villkopp - on üks selline sõna, mille tähendus selgus alles konteksti kaudu, see on see, millega saunas vett kerisele visatakse. Arvasin, et selle nimi on kibu, kuid ka villkopp on tore sõna. Keelega mängeldes läheb Jaik juba nii kaugele, et jõuab proosa äärealadele. Loo „Pärgel ja raudkepp” alagb nt nõnna:

„Sikasäka maal Kitikõti Kihelkonnas Vanavaka vallas Külimitu külas ja Tatrataguse talus elasid kord seitse venda. Elul polnud viga, käsi käis hästi, tervis oli hea ja meeleolu mõnus. Kasvasid suureks nagu purjepuud, laulsid nagu lõokesed ja vilistasid nagu vihmakullid. Päev kadus päeva järel nagu magusad suutäied suhu, ühtegi viga ega viperust ei tulnud ei tulnud ette.” (lk83)

See on juba peaaegu kui luule, et mitte öelda regivärss. Ja riimluulet leiab siit raamatust ka, küll mitte palju, aga samale teemale keskenduvad needki – hundid ja elu maal.

Lugeda Jaiki, kellel oli ikka lopsakas fantaasia, jaa, see oli lahe lugemine.