Arkadi Gaidar. Tšuk ja Gek.

Arkadi Gaidar. Tšuk ja Gek.
Tõlkinud Laine Soe.
Eesti Raamat.
1984. 40lk.

Kaugel idas


Tšuk ja Gek on nii umbes 5-7 aastased vennad, kes elavad koos emaga Moskvas. Nende isa töötab kaugel taigas Geoloogiliste Uurimiste Baasis. Pärast aasta lahus olemist, otsustab isa kutsuda pere enda poole külla. Kui ema on lastega juba valmis lahkuma, saabub viimasel hetkel telegramm sõnumiga, et isa läheb kaheks nädalaks ekspeditsioonile. Poisid aga viskavad telegrammi kogemata minema, jätavad sellest emale rääkimata, ja nõnda algab seiklus. Rongiga sõidetakse üle tuhande km, voorimehega läbitakse veel päevateekond külmas taigas, aga kohalejõudes ootab saabujaid tühi tuba. Tänu headele kaaslastele ja kindlameelsusele saab linnainimene isegi kaugel metsas kenasti hakkama. Uut aastat, s.t. nääre võetakse juba vastu pereringis.

Selline nii ja naa raamat. Jutustus on esmakordselt ilmunud 1939.a. mis ilmselt õigustab seda ideolooglist suunitlust, millega Arkadi Gaidar (1904-1941) lugejat kostitab. Kui peateema võiks olla armastus, kas siis laste ja vanemate suhtes, mehe ning naise vahel, siis tuleb möönda, et jah, armastus kodumaa vastu on ka armastus, olgu see või Nõukogudemaa, mida Gaidar ei unusta rõhutamast. Aga isegi ilma patriotismita on seda militarismi kuidagi palju selles raamatus, peaks ju lastekirjandus olema, või nii. No jah, „Trummilööja saatus” on ju samuti tema kirjutatud.

Kui see punapahn kõrvale jätta, siis kannatab täitsa lugeda, kas või lastekaitse päeva puhul. Jack Londoni Alaska jutte just välja ei anna, aga selline avar vene hing on küll kohal. Seal, kus autor libastub sulega, seal toetavad teda jälle Silvi Väljali värvilised pildid. Ja pealegi, ihtsuses lihtsalt on midagi: „Einelaud oli väike. Leti taga puhkis mahukas, Tšuki-kõrgune samovar. See värises ning laulis ja tihe aur tõusis nagu pilv palklae poole, mille all sädistasid siia sooja otsima lennanud varblased.” (lk 15-16)

Tütarlaps linnast