Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis.



LV 17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid.

Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis.                                                                                                       Tõlkinud K. Aben ja V. Beekman.    
Eesti Raamat.
1973. 160lk.                                      

Lätimaa oli suures ohus. Kokkukutsutud Baltimaade jumalate koosolekul teatab peajumal Perkon, et läänest on lähenemas röövvallutajad, kes allutavad kohaliku rahva oma tahtele ja usule. Ainult üks mees suudab olukorra päästa. Selleks kangelseks saab Lāčplēsis ehk Karutapja. Nõnda kulgebki Läti sangari lühike, kuid seiklusrikas elu pahalastega võitluse tähe all. Head on ikka ka, Karutapja leiab endale naise ja sõpru, pälvib rahva poolehoiu ning toob isegi korraks rahu oma kodumaale, kuid vastaste kavaluse abil saadakse temast ometi lõpuks jagu.

Eepos „Lāčplēsis” pajatab ühe Ida-Euroopa väikerahva igatsusest vabaduse järgi. Raamatu ilmumime langes kokku 1885. a. Läti III üldlaulupeoga. Selleks ajaks oli rahvuslik ärkamisaeg juba alanud. Tundub küll, et seda paatost ja tungi priiuse poole kumab siit vastu igast peatükist. Üllatama pani, et Karutapja kohtab üht riiakat naabrit, kes kerge vaevaga alla annab, Kalapuis on tema nimi. Tegu on Kalevipojaga. Midagi nende naabrite vahel pidi ikka olema. Ent huvitava sissepõike naabrite kultuurilukku raamat siiski pakub.

Läti nurmedel veel leidub
rohkelt odatagujaid,
veel on sadu, sadu käsi
valmis mõõka haarama.
Pange hüüdma sõjasarved,
mehed sõtta kutsuge.
Sellel päeval kogu rahvas
ühel meelel valmis on
kaitsma vabadust, kuis jaksab,
või siis ausalt surema!
(lk129)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave