Triin Paja. Nõges.

LV 41. Raamat, mis on osa raamatusarjast.

Triin Paja. Nõges.
Värske Raamat #21.
Kultuurileht.
2018. 96lk.

Merehäälel on kaja


Värske Rõhu koduleht annab teada:

Triin Paja luulekeel on kujundlik, rütmiline, voogav. See on küps debüüt, mis tõukub maailmaluulest, aga on ometi eestikeelne. "Nõges" viib lugeja rännakule ühte rikkalikku omailma, kus kohtuvad linnud ja linnad, maastikud ja taevas.

Tuhmunud

näen vaid tuhmunud umbrohtu.
vaid tehasevalgust, ainsat õit
pärast talve varajast loojangut.
vaid su väsinud ojasilmi
pakases. su käed
varastavad, et toita teisi –
su käed on pühad.
su käed, puhtad ka vihmata.
ma elan, sest andsid mulle leiba.
hoian su linnuhaprust,
keedan meile oasuppi,
mässin siidist hommikumantli
ümber su padja. öö,
tuhmunud nõgeste värvi.
ma elan, sest andsid mulle leiba.

Nii ta on, natuke rõõsakalt uinutav ja samas tegusalt unistav. Igatahes üks on selge, korraliku luulekoguga sai möödunud aastal maha Triin Paja. Tulemus ei jäänud märkamata, oh ei. Betti Alveri kirjandusauhinna jagamisel 2018 anti kätte lausa kaks esikohta. Teiseks laureaadiks T. Paja kõrval kuulutati välja Raul Oreškin jutukoguga „Kui ma vananen...”.

Juba Paja raamatut kätte võttes saab nentida, et „Nõgese” teostus väärib kiitust. Kõvaköide, töödeldud pildid kaanel ja sees, mis igat tsüklit sissejuhatavad, kokku on raamat jaotatud neljaks osaks, nummerdatud leheküljed, sisukord, luuletustel on olemas pealkirjad, kirjavahemärke kord on, kord ei ole, kuid see ei häiri ka eriti. Eks luuletajal ongi autoriõiguse kohaselt voli talitada oma värssidega just nii, nagu isiklik äranägemine parasjagu ette näeb.

Kui nüüd jagada luule riimluuleks ja vabavormiliseks, siis tehniliselt võib antud poeesid jagada vabavärsi ja proosaluule sektsiooni kuuluvaiks.  Ei vaja küll mainimist, aga siiski lisan, et luulekogu puhul, vähemalt minul lugedes, kuulub oluline osa tähelepanust luuleminale. Tema(ke) on see, kes poob-käsib-laseb ehk tunnetab nii tegelikkust kui ka iseend ja sõna kaudu väljendab kogetut värsi vahendusel. Ühe kulunud väite alusel jaotakse inimesed nelja kategooriasse: vesi, maa, õhk ja tuli. Triin Paja natuuri iseloomustavaks elemendiks pakun sellisel juhul vett.

Nagu iga debüüdi puhul on ka siin oluline algus, esimesed värsid, sissajuhatus, mis annab vihjeid ja pidepunkte edasiseks. Olgu siis esimene luuletis siin ära toodud.

Metsa punav riie

metsa punav riie peseb mind / mere vahuvein voolab käeni / tuul põimib mu juuksed / / mäletada sind on olla järv ja hoida su näo peegeldust (lk8)

Näib, justkui Aphrodite ise tahaks astuda merevahust välja. Eks nende värssidega on juba paljugi öeldud. Luulekogu kohta võib ju tunduda küll kohatu küsimus: millest ta räägib? Luultused ei räägi enamasti lugu kui niisugust. Vähemalt siin kõneldakse ikka kõige tähtsamast, enim kirjutatust – armastusest. Kõlagu see pealegi kulunult ning triviaalselt, kuid nõnda on, sest teisiti ei saa. Vähemalt esimene veerandik raamatust jääb esindama lembeluulet, mis küll, kahjuks või õnneks, oma kirge vähe sordiinitatult kujutab. Et luuletused on pikad, siis rebin meelevaldselt kontekstis välja mõned kohad, eks midagi peab kaante vahele ka jääma.

"Armastus erineb ihast, sest tema eesmärk ei ole rahuldus, vaid olemine. - Jacques Lacan."(lk17)

Selle tsitaadiga juhatatakse sisse luuletus "Mere akordion", mis on väljendeist tihe ja ootustelt helge. Kui juba armastus, siis olemine kesk olemist, mitte sitsid ja satsid ja magamistuba.

 Samuti loodusele kuuluv osa ei ole vähem tähtis. Paja sulatab kokku lemblemised ja looduse, et sünniks jälle midagi pisut teistmoodi, kuid selleks ma ju luulet loengi. Oma hääl on Paja luuleminal täisväärtuslikult olemas, kuigi see on muutlik, ümberkehastumistele aldis. Kui esimeses luuletuses ütleb ta, et on kui järv, siis järgmiseks tuleb juba „...olen põld ootamas su hirvekeha...(lk10), veel edasi juba, "...videvikujuustesse mässitud põllul / imetlen kuud: kriitjas, // lõõmamas läbi kuuselatvade. // kõnnin su poole, / kuni muutun migeeruvaks sookureks." (lk12)

Keegi nimetu, keda kõnetatakse, võtab koha sisse juba esimestest värssidest, ja nii kestab see terve esimese tsükli. Lõpu poole esineb küll too nimetu harvemini, kuid midagi võib jääda ka ridade vahele. Lisaks õhkamistele oma, ütleme siis lähedase järgi (igatsemine on riputada / armastatu pilte vanglaseinale. (lk20)), on Paja luulemina keeratud näoga mineviku poole, jääb mulje, et ta tunneb puudust möödanikust - "kõik ilu on tiksuv kaduv (lk10)". Ja veel, "kui kaugele kõik / me taga jääb / mälestusi on pikk tee / me ei pruugi kohale jõuda (lk35)"  Jah, see iluihalus põrkab lõpu poole vastu linnamüüre ega leia endale kuidagi sobivat pinnast.

Kes siis on Triin Paja? Maailmaparandaja kallakuga looduslaps, võib üks võimalik vastus siin olla.  Silma jäi veel see, et vähe oli neid luuletusi, kus ei mainitud "kätt". Kummaline. Ei saa öelda, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi, "ja mu keha on käsi, / käsi, käsi, käsi. (lk25)". Käsi on kui võimalus, millega sekkuda, klahve vajutada, mida iganes, ei saa ikka ilma käteta.

Kunagi mainiti LV grupis, et mugav on raamatut lugeda vannis.  See ei ole niisama öeldud, näe, luuletaja võttis sõnasabast ja...
...soovin libistada end vanni / juua teed / imetleda puudutuste värve / oksad kaarduvad roosiste õuntega / miski tärkab mu mullast (lk37)

Kindlasti erines teistest üks luuletus, mis pühendet keelele.

Keel

usuti, esivanemate hinged elavad edasi
tookurena, maona usun,
nad on keeles

keele tühjus helgib järvena
ja luule ei jäta varju, kuid maailm hingab ta pilgus

katlamaja varemete vahel, närtsinud telliskividel
tunnen, luule on täitnud
mu suu tühja linnupuuri lilledega
(lk40)

Oh seda sügist!

Kooldus oja juures

kooldus oja juures
roostetab sügis
laane metalli
udu tõstab tiivad
olen keha looma unenäos
(lk43)

Paja luuletused, jah, elukogemust ja sügavust võinuks rohkem olla, kuid ka nii on need meeleolupildid kui impressiionitõmmised nauditavad. Kui nüüd kujundi kasutamist mainida, mis on suurepärane, siis on ka see oht olemas, et kui üks väljend kipub korduma, siis tema mõju lahtub. Nt sõna "rooste" esines ootamatult sageli ja siis väljend "kuldsed kaselehed (lk47)" on ka selline fraas, mida on luules juba piisavalt kasutatud. Kuid esimese raamatu kohta igati väärikas tulemus. Ühe jutiga just lugeda ei saa, kuid mõõdukalt lugedes loob lummuse.

ERR

Sirp

Goodreads