Iida Kaare - Tuul. Idakaare tuul.

31. Ilu on vaataja silmades – raamat, mis võlus sind kauni kujundusega.


Iida Kaare - Tuul. Idakaare tuul.
Hea Tegu. Pärnu.
2017. 32lk.

Palju siin enam lisada pole. Ma ei läinud üldse seda luulekogu otsima, võtsin ühe teise raamatu riiulist välja, aga siis kukkus see iseenesest põrandale. Kõige alumiselt riiulilt polnud kõrge kukkumine ka, nii et keegi vähemalt viga ei saanud. Vaatasin, et ohhoo! kena kaanekujundus, no las siis olla.

Peale raamatu põgusat sirvimist ja guugeldamist ei suutnud ma autori isikut tuvastada. Arvata võib, et ilmselt on tegemist pseudonüümiga. Tuleb siis leppida nende vihjetega, mis luulemina maha jätab. Tagakaanel on tekst, mis teatab, et autor on juba üle 40 aasta neid värsse kaasas kandnud nagu munarakke ja alles nüüd on pääsetud trükki. Lõpuks ometi.

Esimene reaktsioon oli mul küll jahmatav ehmatus. On´s tõesti võimalik 40. aasta looming mahutada 32. leheküljele. Luuletusi on raamatus napilt 26, pildimaterjal võtab veel oma osa, aga nii lihtsalt on.

Üleüldises linnastumissaginas esindab raamatu autor minu jaoks kangelast. Ta elab maal, karjatab kitsi, lapsed on juba suured, läinud laia maailma, nüüd on aega enda jaoks, et istuda õhtul laua taha ja kirjutada oma mälestused, kogemused ja arvamused värssi. Lugejana võin ma ju ainult oletada, et kerge irooniasuige pidi ikka suunurgas värelema, kui kirja sai selline luuletus, mis kuulub selle kogu paremate hulka (loomulikult on kõik subjektiivne):

Põlvkondade vaev                                            

„Milline vaev!” ohkasid vaaremad                                                                                                   mõisa pesuköögis preilnade ratsutamiskostüümidelt                                                       punaveiniplekke välja küürides.                                                                                                   „Milline vaev!” ohkasid vanaemad                                                                                          pommirahe all varjendisse jõudes,                                                                                                 viimast koorukest perega jagades.                                                                                                „Milline vaev!” ohkavad emad
mehi välismaalt koju, laste juurde
tagasi oodates.
"Milline vaev!" ohkavad tütred
kõrghoone katustel selfisid tehes
pöidlaklikke ja jagamisi kogudes.
(lk3)


Teine luuletus, mis teo- ja elutahtest pakatab, peaks juba ise rääkima enda eest.

Teooria

Ma tean,
et niipea ma ei uinu,
Su juurde kiman
nüüd läbi öö.
Vaid õige pisut
vast väsimusest tuigun.
Ei vaja enam
ma õhtust toitu,
seks pole mõeldudki
Su üsna lage
pannitu poissmeheköök.
Ma ilmselt jõuan enne koitu
ja kummaliselt õnnelik näin
uneta
isuta
hirmudeta
soovideta
igatsuseta.
Papa Maslow´, Te teooria kehti!
Papa Maslow´, Te teooria on mõeldud
teelehüppavatele metsloomadele!
(lk9)

Leidus ka selline fakti konstateerimine, mille kohalolu siinkirjutajale jäi suisua arusaamatuks. Luule?

Poenimekiri

Kuldne röst ja must ploom
hõbeheik ja roosa sool
valge uba, punapeet
hallhüljes, roheline tee
munakollane, sinihallitusjuust
oranž paprika ja riis pruun
(lk20)

Kusjuures keelega näikse autor olevat siiski sina peal. Valdavalt on kogu ikka riimluule poole kaldu, mitte ei künta vabavärsi uudismaad. Näiteks üks luuletus on kirjutatud selliselt, kus kõik sõnad algavad ainult „S” tähega (Sügise sügavsinine süit. Lk4). Isegi mõni laen on leidnud arranžeerimist: Nii kuis pruuniks teiseks juuniks (lk17).
Valdavalt jäi positiivne mulje. Hea on teada, et Eestimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka.