Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek.
Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek.
1991 Kuus otsutavat kuud.
AS Eesti Ajalehed.
2011. 336lk.
Maailm pöördus läände
Kuidas kujunes Eesti Vabariigi väljakuulutamine 1991. a 20. augustil? Kes, kui palju ja mil viisil olid panustanud selle otsuse jõustumisse? Neile ja paljudele teistele küsimustele otsib vastuseid Tarmo Vahter oma mahukas raamatus "Vaba riigi tulek...".
Üldiselt ma olen kahe käega lähiajaloo läbivalgustamise poolt, seda enam, et ise nagunii kõike meeles ei jõu pidada. ENSV-s jõudsin küll elada 14 aastat, aga suuremat pitsitamist tunda ei saanud. Riik töötas nii hästi, suutis hoida isolatsiooni sedavõrd tõhusalt, et millegi parema tahtmisest ei osanud väga unistada ka. Elasin 80-ne km kaugusel Tallinnast, nii et Soome TV jäi samuti mu vaateväljast kõrvale.
Ainus sündmus, kuhu bussiga mind ja paljusid teisi kohale viidi oli Tallinna Lauluväljak 1988. aastal. Seisin pingi peal püsti ja laulsin kaasa Alo Mattiiseni laule. Sellest sündmusest on meelde jäänud, et oli ikka vägev ja ülev tunne küll. Hilisemad protsessid libisesid nii sujuvalt mööda, et ei saanud pihta, mis toimus. Ilmselt võisin 1990. a. augustis vaadata televiisorist "Luikede järve" vms, kui just kuskil õues ei olnud parasjagu.
Midagi imestada ka siin ei tasu. Poliitiline mäng, millest Vahter kirjutas, käis nii kõrgel tasemel, et sellest ei saanud tavaline inimene ammugi piisavat ülevaadet, kas nad ise - poliitikud - alati saidki.
Kui seda raamatut lugeda ilma ajaloolist tausta tundmata, siis võib pisut keeruliseks osutuda materjalist läbi seedimine. Ajakirjanikuna kirjutab Vahter raamatu neutraalselt positsioonilt, publitsistlikust laadist lähtudes. Materjal on kronoloogilises järjestestus, mis teeb lugemise küll lihtsamaks, aga faktitihedus muudab jälgimise jälle raskesti hoomatavaks, tegelasi ja detaile on terve müriaad. Ministreid Eestis oli juba 21.
Kuid aeg oli huvitav. Üks riik ei olnud veel lõpetanud tegevust, kui teine juba alustas. ENSV-s tegutsesid sellised poliitilised vormid, mis tänaseks päevaks on kas kadunud või ümbernimetatud, mõni nimi nt: Ülemnõukogu presiidium, Rahvarinne, Eesti Komitee. Peategelastena annavad suure panuse omariikluse loomisse nii Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar, Marju Lauristin kui ka Tunne Kelam, pluss tollased riigijuhid välisriikidest.
Lihtsalt midagi ei tulnud. Üleminekuperiood tõi kaasa sellise kriisi, et tarbekaupade puudesel mindi üle talongisüsteemile. Neid rohelisi lipakaid mäletan isegi. Kuid siiski läks meil hästi, et Eesti Vabariik loodi ja see püsima on jäänud.
Ühe markantse katke, millega annab ilmestada selleaegset suhtumist, pani kirja toonane välisministeeriumi pressiesindaja Tiit Pruuli, kui Lennart Meri saabus Soomest 23. augustil 1991.
"Tiit Pruuli läks Lennart Merile sadamasse vastu. Välisminister aga keeldus oma jalga maale tõstmast. Teda häiris sadamahoonel lehviv Nõukogude Liidu punane riigilipp. Pruuli otsis üles sadama ülemused ja rääkis, et välisminister nõuab lipu maha võtmist. "Varsti," lubati Pruulile. Meri ei jäänud rahule. Ta käskis Pruulil minna tagasi ja anda korraldus lipu koheseks mahavõtmiseks. "Pärast karmisõnalist veenmist jäid venelased sellega lõpuks nõusse ja lipp koristati ära ning Lennart sai maale tulla," kirjutas Pruuli oma päevikus." (lk268)
ERR
Sirp
Sirp
Eesti Ekspress
Postimees
Kirjanduslikpäevaraamat
Estonian World Review
LitRes
Kommentaarid
Postita kommentaar