Mööda netti

  Georges R. R. Martin. Öölendajad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2012. 126 lk. Jaht tulnukatele läbi ilmaruumi - see on aines, mis kõditanud päris mitme ulmekirjaniku tundlaid, pole ka G. R. R. Martin sellest kiusatusest puutumata jäänud. Raamat algab kauges tulevikus, kui inimkond on üle galaktika laiali hargnenud ja mitme võõra, kuid asustatud planeedi folkloori uurimine toob välja midagi kummalist. Nii lähemal kui kaugemal olla nähtud tundmatuid laevu, aga keegi midagi täpsemalt ei tea. Liiguvad need võõrad, keda kutsutakse volkriteks, valgusekiirusest aeglasemalt ning teel on nad olnud juba tuhandeid aastaid. Grupp teadlasi läheb missioonile, et asjas selgust tuua, rentides selleks kosmoselaeva Öölendaja. Üheksaliikmeline meeskond, neli meest ja viis naist, saavad juba reisi algul aru, et asjad ei ole päris nii, nagu need olema peaks. Keegi pole kordagi näinud Öölendaja kaptenit, kuigi too suhtleb hologrammi vahendusel reisijatega. Esimesed nädalad teel olemist mööduv...

  Isaac Asimov. Teraskoopad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2008. 184 lk. Ulmeromaanis "Teraskoopad" vestab Asimov ühte krimilugu. Kauges tulevikus on saabunud tulnukad ehk välisilmlased New Yorki, ehitanud endile kosmoselinna ja mõistagi on nad inimestest arengutasemel kõrgemal. Kui üks tähtis tegelane tulnukate hulgas mõrvatakse, kahtlustatakse maalasi ja alustatakse uurimist. Mõrvarit hakkab otsima politseinikust maalane Elijah Baley, kes saab endale paarimeheks välisilmlase R. Daneel Olivaw.  Asimov võtab ikka suurelt ette, väikeste pudinatega ta ei hakka lugejat tüütama. Nagu mitmes lühiloos, astuvad ka siin kõrvaltegelastena üles robotid. Inimeste põlgus nende vastu on täitsa arusaadav, võtavad nad ju ära töö ja palka ei küsi. Meenub, et alles mõne päeva eest helistati mulle ja pakuti robotit, mis peseb aknaid, et ma katsetaks seda ja annaks hinnangu. Keeldusin viisakalt, aitab robottolmuimejastki, mis aeg-aegajalt ehmatab tööle hakates, aga see selleks. Peaks v...

  Edgar Rice Burroughs. Kadunud kontinent. Tõlkinud Ethel Aesma. Paide "Stella". 1997. 104 lk. "Kadunud kontinent" on tulevikunägemus 22-st sajandist, mille pani Tarzani lugude autor kirja aastal 1915. Pärast Suurt sõda on maailm rebitud kahte leeri, kus ühel pool on ida ja teisal lääs. Panameerika Föderatsioon järgib rangelt reeglit, et keegi ei tohiks ületada kolmekümnedat läänepikkust, seda tegevust peetakse riigireetmiseks. Kuid just sellise patuga saab hakkama piirivalves töötav mereväe ohvitser Jefferson Tark, kui tema aeroallveelaev "Coldwater" kaotab juhitavuse ning suundub keelutsooni. Õnnetu juhuse läbi hülgab meeskond tarmuka Jeffersoni, nii et viimane leiab koos kolme madrusega end Inglismaa rannalt. Uhkest ja võimsast Briti impeeriumist pole alles muud kui rohtu kasvanud varemed ja metsistunud inimesed. Saarel on ka lõvid, tiigrid ja elevandid, kuid õnn ei ole pöörand Jeffersonile selga. "Victory oli ime. Iga päev lisas sellele aina uusi ...

  Lazar Lagin. Vanake Hottabõtš. Tõlkinud Eugen Hange.  Eesti Raamat. 1971. 294 lk.  Olen ilmselt viimane, kel see jutt lugemata, aga parem hilja kui mitte kunagi. Imelik küll, aga autorinime ei olnud raamatus isegi sisekaanel mainitud. Vaatasin Wikist järgi ja sain teada, et: Lazar Lagin (1903 – 1979), kodanikunimega Lazar Ginzburg, oli juudi päritolu vene nõukogude satiirik ja lastekirjanik. Tema tuntuim teos on "Vanake Hottabõtš" ("Старик Хоттабыч", ilmunud ajakirjas Pioner 1938, eraldi raamatuna 1940; teine, täiendatud väljaanne 1955). Selle peategelaseks on džinn, kelle laseb pudelist välja nõukogude koolipoiss ja kes põhjustab palju sekeldusi.  Araabia muinasjuttudest "Tuhat üks ööd" tuttav džinn saabub siis sedakorda Moskvasse. Tema pikast nimest saab lühendatult Hottabõts ning ta uueks "peremeheks" hakkab kuuenda klassi poiss Vladimir Kostõlkov ehk Volka.  Koos satutakse üsna argiste toimetuste keskmesse, mis aga tänu džinni võluvõimetele...

  Tor Åge Bringsværd. Pinocchio paberid. Norra keelest tõlkinud Arvo Alas. Perioodika. 1988. 120 lk. Sügis Budapestis. Jonas Rafn saabus Ungarisse sõbra abipalve peale, sest lohe on tagasi. Mõlemad mehed on folkroristid, kunagi juhuslikult tutvunud, pole aastaid üksteist näinud ja nüüd siis selline teade. Jonas ei leia oma sõpra, vähemalt elusalt mitte, kuid saab viimase osaliselt säilinud käsikirja oma valdusse, tutvub Lilli nimelise naisega, armub ja... satub kummaliste juhtumite rägastikku. Tor Åge Bringsværdist polnud ma varem kuulnudki, veel vähem teadsin midagi Norra ulmest, nüüd on mingi valguskiir ka sealtpoolt paistma hakanud (Tänud, Jüri Kallas). 1939. aastal sündinud Tor Åge on hariduselt filoloog, kes tegelenud folkloori ja mütoloogiaga, töötanud teatris kirjandusala juhatajana, avaldanud kaheksa romaani, neli novellikogu, lasteraamatuid ja näidendeid. Tõlgitud on teda kümnesse keelde. Hea tõlkija on teinud natuke taustauuringut, kirjutanud küll lühida, kuid sisutiheda ...

 Robert A. Heinlein. Kangelaste tee. Tõlkinud Ats Miller. Fantaasia. 2025. 246 lk. Fantaasiaromaan Kangelaste tee ilmus nime all Glory Road juba aastal 1963. Lugu ise on Evelyn Cyril Gordoni nimelisest noormehest, kes otsib oma kohta elus, kus teostada Ameerika unistust. Saabunud koju sõjvateenistusest Kagu-Aasias, otsustab ta alustada õpinguid Euroopas taotlemaks kraadi õigusteaduses, aga paraku on nii, et kui inimene plaanib midagi, siis... no jah. Tööpakkumine, millest ei saa keelduda, viib Gordoni kokku kõige ilusama naisega, keda ta kunagi on kohanud. Loomulikult võtab noormees pakkumise vastu ja algab seiklus võõral planeedil täis ohte, koletisi ja kauneid neide. Jah, see on täitsa lahe raamat. Proovisin küll tegevust ette aimata, aga autor suutis mu alati üle mängida. Lugemisele võib kasuks tulla Ameerika elu-olu tausta teadmine, et mismoodi need asjad ikka olid. Miskipärast on näituseks maksud Heinleinil hambus, aga keda need siis ei puudutaks. Naistegelaste seksikalt kujut...

  Soome ulme 3 Maarit Leijonen ja Reetta Vuokko-Syrjänen Tõlkinud-koostanud Arvi Nikkarev Skarabeus. 2025. 260 lk. Soomes üksjagu kuulsust kogunud ulmekirjanikud jõudsid kirjastus Skarabeusi vahenudsel üle lahe Eestimaale. Fännile peaks nimi Maarit Leijonen olema tuttav juba raamatuts "Musträstas", mis ilmus maakeelsena 2022. Aga kes ei ole seda viimatinimetatut lugenud, nagu mina, siis ei tasu ka asjast end heidutada lasta, tegemist on jutukoguga, nii et neid ei pea järjest lugema. Siit kogust leiab üsna värsket kraami, lood on ilmunud mainekates soome ulmeajakirjades Portti ja Kosmoskynä aastail 2018-2024. Päris puhast teksti, mis oleks ainult SF, õudus või fantasy siin ei ole. Igas jutus leidub natuke siit ja natuke sealt. Põhiliselt on esindatud etno sugemetega fantaasia ning pisut küberpunki, mida rikastab oma ootamatu ilmumisega hõrk õudus. Kaks esimest lugu kulgevad kuskil tänapäeva depressiivses Soome väikelinnas. Esimene neist, "Laanekuuse juure all" viib m...

Lumetüdruk. Koostanud Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten. Fantaasia. 2025. 444 lk. Ulmeautoritele tehti möödunud aastal üleskutse saata toimetusele lugusid, mis mahuvad mõiste alla - romantliline sünkfantastika. Kujutan juba ette, et sinna saadeti igasugust kraami, paremik neist on nüüd ilmunud antoloogias Lumetüdruk alapealkirjaga: Teistsugused armastused. Liis Rodeni tehtud kena kaanepildiga raamatusse mahtus üksteist erinevat juttu nii nais- kui meeskirjanikelt. Taseme üle nurisema ei pea, ühtki väga kehva lugu siin ei ole, oli neidki, mille kohta võib öelda tipplugu, aga sedasi enam-vähem üle poolte juttudest olid minu jaoks "turvaline keskmik". See pole üldse halvustavalt öeldud ega mõeldud, lihtsalt määrav on maitse, kuidas ja kas üldse jutt mõjub või ei mõju. Suurim ämber, kuhu hoogsalt astuti, tundus olevat mahupiirang, et lugu ei saanud õiget hoogu sisse, kui tuli hakata lõpetama. Pole parata, nt fantasy on juba loomuldasa selline žanr, mis lühijutule ei sobi, mida aga e...

 Joel Jans. Rõngu roimad 2: Põrgutõld. Kirjastus Mooses. 2025. 190 lk. Olid aastad 1800 kopikatega, kui Lõuna-Eestis pandi toime mitu mõrva. Kes uputati, kes mürgitati, kelle eluküünal kustus tuleriidal, kuna saatus oli karm ja ebaõiglane. Iga juhtumit prooviti ikka seletada kuidagi äraspidiselt. Kohalike umbusk kõiksugu teispoolusest saabuvate külaliste suhtes oli lihtsalt jahmatav.         "Ta kiikas ahju poole ja ka Lenz vaatas tahtmatult sinna. "See kõik on paras lora," ütles ta. "Ma olen kuulnud ka seda, et enesetapjad hakkavad sellesama elaja kodu käima, mis peiede ajaks söögiks tapeti. Mis ta hakkab teil silgu seljas ratsutama või? Tulge mõistusele. Kõik see teie jutt on ikka selline, et keegi kuulis, kuidas keegi midagi nägi. ise te olete mõnd tonti näinud? Mina olen palju inimesi matnud ja seni pole keegi neist uuesti ellu ärganud. Sealt kohast, kuhu minnakse, tagasi ei tulda."" (lk 86) Et tekkinud segaduses korda luua, tõde päevavalegele tuua, as...

  Ilja Varšavski. Veel üks lask.  Perioodika. 1985/32. 56 lk. Tõlkinud Ants Paikre. Ilja Varšavski (1909-1974) sündis Kiievis, hiljem kolis Leningradi, elas-töötas Venemaal ja avaldas mitu jutukogu. Kõige tuntum tõlgitud jutt peaks olema antoloogias "Diogenese latern" (Eesti Raamat, 1976) ilmunud pala "Kannike", mis räägib tuleviku ülerahvastatud Maast. Aga siin LRis ilmunud jutustus ühendab endas krimiloo elemente üsna ulmelises maailmas. See oleks nagu inspekor Glebsky saabuks Solarisele. Kummaline küll, aga saatesõnas mainib autor, et ega tal väga suurt sümpaatiat eradetektiivide suhtes ei ole, kuid mind suutis ta oma peategelasele ometi kaasa elama panna.    Iirlasest punape machomees Jack Clinch kutsutakse lahendama mõrvalugu. Kõik ei olegi nii lihtne, kui esialgu paistab. Oli see nüüd roim või enesetapp, tuleb alles välja uurida, siis on veel asjaga seotud konkureeriv suurfirma... Sündmuskoht, planeet Meila, asub viie kuu lennutee kaugusel kosmoses. Seal on Ma...

  Dracula külaline. Koostanud Jüri Kallas. Gururaamat. 2025. 380 lk. Tõlkinud Silver Sära. 18 õuduslugu teise ilmasõja eelsest perioodist, enamus tundmatud autorid, sekka mõni tuttav nimi, soliidne ees- ja järelsõna, lugude juures väike tutvtustav sissejuhatus, see on Ulmeguru sarja viies raamat. Olemata küll väga suur kõhelugude austaja pakkus kogumik siiski mõningaid õõvahetki. Samas oli ka neid jutte, mis läksid kergemalt mööda ja mõnega jäi kontakt suisa tagasihoidlikuks. Aga eks see sajanditagune kraam mõjubki pisut teisiti, eriti pärast seda kui lapsepõlves on nähtud filme nagu Alien, Predator, Terminaator ja mis nad seal kõik olid.   Kui ainult nelja lemmikut nimetada, kes mulle enam korda läksid, siis olgu esimeseks H. G. Wells. Tema "Kummaline orhidee õitsemine" on jutt taimest, mis võtab omaniku oma voli alla ja muutub ohtlikuks. Wells on Wells, ükskõik mida ta kirjutab, teeb ta seda hästi.  F. Marion Crawfordi pala "Sest veri on elu" pani mind küsima, ega...

 Konrad Fiałkowski. Mina olen Molnár. Teaduslik-fantastiline jutustus Poola ulme on lai ning avar nagu meri, vaata ükskõik milliselt küljelt tahad, teist kallast näha ei ole. Paraku tuleb tunnistada, et suures osas on see tundmatu, läbi uurimata ja mis kõige hullem, valdavalt eestindamata. Üksikuid pudinaid on siiski läbi tulnud, ei olnud ju tegu mõne imperialistlik-kapitalistliku mandunud lääneriigiga, vaid ikka sõbraliku sotsleeri kuuluva naabriga või siis siitpoolt vaadates üleaedsega. Pikast nimekirjast, mis Jüri Kallas poolakate loomest üles leidis, valisin välja teaduslik-fantastilise jutustuse "MIna olen Molnár". Autori nimega midagi seostada ei osanud, pole varem temalt ühtki teksti lugema sattunud, see jutt ilmus aastal 1969 ning kaheksaosalise joonealusena on ilmunud samal aastal ka Noorte Hääles, tõlkija nime kohta andmed puuduvad. Meditsiini valdkonda kuuluv lugu räägib arstikutsumusest, et kas, millal ja kuidas tuleks teha õiged otsused. Professor Ralf Molnár on ...

  Avaldada romaan ajalehes, see võis olla omal ajal ikka päris julge ettevõtmine. Kuid noorteleht Säde sai sellise julgustükiga hakkama. See ilmus küll kaks või kolm korda nädalas, aga kes siis viitsis oodata, millal saaks edasi lugeda. Nüüd, pool sajandit hiljem on  digitaalselt palju lihtsam selle jutuga tutvuda. Kuigi möönan, et natuke tahtis Digari keskonnas kohanemine harjumist, kuid tegelikult oli seal uue lehe keeramine väga lihtne. Mis siiski ei tähenda, et ma ühe istumisega oleksin kohe need 38 osa järjest läbi lugenud. Läks ikka päris mitu õhtut ja vahepeal lugesin teisi asju ka.  Kuid noorteromaan "Delfiinide saar" on tõsiselt võetav poistekas. Johnny oli keerulise lapsepõlvega kutt. Varakult kaotas ta oma vanemad ning pidi elama tädi juures, kus temasse just hästi ei suhtutud. 16 aastaselt läheb Johnny kodu lähedale hulkuma, istub salaja võõrasse amfiibsõidukisse, mis viib ta kodust kaugele ja satub seejärel õnnetusse. Keset merd ja ookeani jäetakse vesiveok m...

  Mäelätte Meeta läheb mehele. Jah, pruut on igati niks ja naks, lahke loomuga, küps nagu ladvaõun, ei ta pelga tööd ja kaasavara jagub samuti piisavalt. Ainult et see va peigmees on vähe kiduravõitu. Võib siis alevi rätsep talutütrele olla paslik paariline. Aga eks natuke kiire on ka juba selle asjaga ning väga valida samuti pole. Ajad on isegi keerulised. Lehes kirjutatakse, et Vares saanud võimule, prantslased kaotanud lahingu, aga armastuses ja sõjas olla kõik lubatud, nii et... Kuid jutus figureerib ka Lennart e Lennu, karjapoiss, kes hakkab hoolsalt ja salaja ehitama kaskedest väravat, et pulmalised sealt läbi saaks sõita ja pruudiluna maksta. Värav saab valmis, aga rongkäiku ei tule. Juhtunud siis kohutav õnnetus, tuldud punaste lippudega nurga tagant äkisti välja, nii et hobu läinud peruks ja peig kukkus vankri alla. See lõikas kui noaga kogu ürituse meeleolu läbi. Ja kui palju vaeva sai nähtud, kõik need vorstid, süldid tehtud ja äkki nõnda. Lennul oli väike sümpaatia Meet...

Noobel oleks kõlada inglispäraselt ja öelda, et see jutt kuulub SF alla  ehk on science fiction , kuid eesti keeles võib ka nimetada seda teadusulmeks. Juhtub siin jutus nii, et minajutustaja saabub rongiga kuhugi kolkasse ja tahab sõpra külastada. Et mitte ringiga minna, läheb ta üle põllu, aga et on sügis, pime, märg ja porine, jõuab ta oma teguviisi juba kahetsema hakata, kui korraga keegi võõras pakub talle ootamatult abi. See abi seisneb siis selles, et tundmatu pakub prille, millega on võimalik pimedas näha. Uus ja värske pilk, mis läbi prillide avaneb, paneb minajutustaja  kahtlema, kas ta mitte hulluks pole läinud. Nende vanade juttudega (esmatrükk 1959)  tuleb muidugi arvestada, et konteks oli hoopis midagi muud, ajastu teine kui praegu. Üritaks keegi täna kirjutada ööbinoklist, peaks ta seda tegema ikka väga rajult. Natuke liiga inseneri heietuseks kiskus jutu teine pool, lugu oli kuidagi vähevõitu. Iseenesest saan aru, et omal ajal võis see päris võõrastav olla...

                                                       Ray Bradbury. Linn. On käputäis kirjanikke, kelle kohta saab öelda, et nad oleksid nagu kuskilt teiselt planeedilt. Tegelikult nad on ikka siitsamast Maalt, kuid nende looming lihtsalt tundub sedavõrd eristuv teistest, pakub elamusi, tabab midagi olulist, teeb asju isemoodi huvitavalt... Kindlasti esineb ka parimatel nõrgemaid ja samuti tugevamaid sooritusi, aga nii on see ikka olnud ja jääb ka edaspidi olema. Üksjagu oleneb asi mõistagi vastuvõtjast, maitsest jne. Ent Ray Bradbury avastamisega läks mul sedasi, et kohe esimene lugu (Kõuekõmin) sattus olema selline litakas, et olin tükk aega pärast lugemist heas mõttes oimetu.  Jutt "Linn" võiks ka kuuluda sinna Marsi kroonikate lähedale, kuigi sündmuskohaks on planeet Taollane. Kunagi ammu, 20 000 aastat tagasi elasid seal pärismaalased, ke...