Mööda netti

  Dracula külaline. Koostanud Jüri Kallas. Gururaamat. 2025. 380 lk. Tõlkinud Silver Sära. 18 õuduslugu teise ilmasõja eelsest perioodist, enamus tundmatud autorid, sekka mõni tuttav nimi, soliidne ees- ja järelsõna, lugude juures väike tutvtustav sissejuhatus, see on Ulmeguru sarja viies raamat. Olemata küll väga suur kõhelugude austaja pakkus kogumik siiski mõningaid õõvahetki. Samas oli ka neid jutte, mis läksid kergemalt mööda ja mõnega jäi kontakt suisa tagasihoidlikuks. Aga eks see sajanditagune kraam mõjubki pisut teisiti, eriti pärast seda kui lapsepõlves on nähtud filme nagu Alien, Predator, Terminaator ja mis nad seal kõik olid.   Kui ainult nelja lemmikut nimetada, kes mulle enam korda läksid, siis olgu esimeseks H. G. Wells. Tema "Kummaline orhidee õitsemine" on jutt taimest, mis võtab omaniku oma voli alla ja muutub ohtlikuks. Wells on Wells, ükskõik mida ta kirjutab, teeb ta seda hästi.  F. Marion Crawfordi pala "Sest veri on elu" pani mind küsima, ega...

 Konrad Fiałkowski. Mina olen Molnár. Teaduslik-fantastiline jutustus Poola ulme on lai ning avar nagu meri, vaata ükskõik milliselt küljelt tahad, teist kallast näha ei ole. Paraku tuleb tunnistada, et suures osas on see tundmatu, läbi uurimata ja mis kõige hullem, valdavalt eestindamata. Üksikuid pudinaid on siiski läbi tulnud, ei olnud ju tegu mõne imperialistlik-kapitalistliku mandunud lääneriigiga, vaid ikka sõbraliku sotsleeri kuuluva naabriga või siis siitpoolt vaadates üleaedsega. Pikast nimekirjast, mis Jüri Kallas poolakate loomest üles leidis, valisin välja teaduslik-fantastilise jutustuse "MIna olen Molnár". Autori nimega midagi seostada ei osanud, pole varem temalt ühtki teksti lugema sattunud, see jutt ilmus aastal 1969 ning kaheksaosalise joonealusena on ilmunud samal aastal ka Noorte Hääles, tõlkija nime kohta andmed puuduvad. Meditsiini valdkonda kuuluv lugu räägib arstikutsumusest, et kas, millal ja kuidas tuleks teha õiged otsused. Professor Ralf Molnár on ...

  Avaldada romaan ajalehes, see võis olla omal ajal ikka päris julge ettevõtmine. Kuid noorteleht Säde sai sellise julgustükiga hakkama. See ilmus küll kaks või kolm korda nädalas, aga kes siis viitsis oodata, millal saaks edasi lugeda. Nüüd, pool sajandit hiljem on  digitaalselt palju lihtsam selle jutuga tutvuda. Kuigi möönan, et natuke tahtis Digari keskonnas kohanemine harjumist, kuid tegelikult oli seal uue lehe keeramine väga lihtne. Mis siiski ei tähenda, et ma ühe istumisega oleksin kohe need 38 osa järjest läbi lugenud. Läks ikka päris mitu õhtut ja vahepeal lugesin teisi asju ka.  Kuid noorteromaan "Delfiinide saar" on tõsiselt võetav poistekas. Johnny oli keerulise lapsepõlvega kutt. Varakult kaotas ta oma vanemad ning pidi elama tädi juures, kus temasse just hästi ei suhtutud. 16 aastaselt läheb Johnny kodu lähedale hulkuma, istub salaja võõrasse amfiibsõidukisse, mis viib ta kodust kaugele ja satub seejärel õnnetusse. Keset merd ja ookeani jäetakse vesiveok m...

  Mäelätte Meeta läheb mehele. Jah, pruut on igati niks ja naks, lahke loomuga, küps nagu ladvaõun, ei ta pelga tööd ja kaasavara jagub samuti piisavalt. Ainult et see va peigmees on vähe kiduravõitu. Võib siis alevi rätsep talutütrele olla paslik paariline. Aga eks natuke kiire on ka juba selle asjaga ning väga valida samuti pole. Ajad on isegi keerulised. Lehes kirjutatakse, et Vares saanud võimule, prantslased kaotanud lahingu, aga armastuses ja sõjas olla kõik lubatud, nii et... Kuid jutus figureerib ka Lennart e Lennu, karjapoiss, kes hakkab hoolsalt ja salaja ehitama kaskedest väravat, et pulmalised sealt läbi saaks sõita ja pruudiluna maksta. Värav saab valmis, aga rongkäiku ei tule. Juhtunud siis kohutav õnnetus, tuldud punaste lippudega nurga tagant äkisti välja, nii et hobu läinud peruks ja peig kukkus vankri alla. See lõikas kui noaga kogu ürituse meeleolu läbi. Ja kui palju vaeva sai nähtud, kõik need vorstid, süldid tehtud ja äkki nõnda. Lennul oli väike sümpaatia Meet...

Noobel oleks kõlada inglispäraselt ja öelda, et see jutt kuulub SF alla  ehk on science fiction , kuid eesti keeles võib ka nimetada seda teadusulmeks. Juhtub siin jutus nii, et minajutustaja saabub rongiga kuhugi kolkasse ja tahab sõpra külastada. Et mitte ringiga minna, läheb ta üle põllu, aga et on sügis, pime, märg ja porine, jõuab ta oma teguviisi juba kahetsema hakata, kui korraga keegi võõras pakub talle ootamatult abi. See abi seisneb siis selles, et tundmatu pakub prille, millega on võimalik pimedas näha. Uus ja värske pilk, mis läbi prillide avaneb, paneb minajutustaja  kahtlema, kas ta mitte hulluks pole läinud. Nende vanade juttudega (esmatrükk 1959)  tuleb muidugi arvestada, et konteks oli hoopis midagi muud, ajastu teine kui praegu. Üritaks keegi täna kirjutada ööbinoklist, peaks ta seda tegema ikka väga rajult. Natuke liiga inseneri heietuseks kiskus jutu teine pool, lugu oli kuidagi vähevõitu. Iseenesest saan aru, et omal ajal võis see päris võõrastav olla...

                                                       Ray Bradbury. Linn. On käputäis kirjanikke, kelle kohta saab öelda, et nad oleksid nagu kuskilt teiselt planeedilt. Tegelikult nad on ikka siitsamast Maalt, kuid nende looming lihtsalt tundub sedavõrd eristuv teistest, pakub elamusi, tabab midagi olulist, teeb asju isemoodi huvitavalt... Kindlasti esineb ka parimatel nõrgemaid ja samuti tugevamaid sooritusi, aga nii on see ikka olnud ja jääb ka edaspidi olema. Üksjagu oleneb asi mõistagi vastuvõtjast, maitsest jne. Ent Ray Bradbury avastamisega läks mul sedasi, et kohe esimene lugu (Kõuekõmin) sattus olema selline litakas, et olin tükk aega pärast lugemist heas mõttes oimetu.  Jutt "Linn" võiks ka kuuluda sinna Marsi kroonikate lähedale, kuigi sündmuskohaks on planeet Taollane. Kunagi ammu, 20 000 aastat tagasi elasid seal pärismaalased, ke...

  Siim Veskimees. Inimesed, jumalad ja deemonid. Fantaasia. 2024. 416 lk. Veskimees on küll palju kirjutanud, aga ega ma teda veel seepärast eriti lugenud ei ole. Proovisin ta viimast jutukogu ja tuleb tunnistada, et üllatusin positiivselt. Eks siin oli neid kohti ka, kus kippus venima, kuid kellel ei oleks. Lühidalt siis on kaante vahel üheksa pala, mõni neist jutu, mõni lühiromaani mõõdus. Kaheksa lugu on ilmunud varem kas Algernoni lehel veebis või mõnes Täheaja kogumikus ja üks isegi Loomingus (2019/5). Esimene jutt ilmus juba 2012 ning viimase puhul mainitakse suisa esmailmumist. Nii et rohkem kui dekaadi jagu materjali siin kena kaanega raamatus koos püsib, ja pildi autoriks on Liis Roden. Muidugi võtab Veskimees suurelt ette, ikka kosmos, tulevik, teised planeedid, paralleelmaailmad ja tulnukad. Lemmikvõte on erineval tasemel tsivilisatsioone kokku panna, vaadata, mis välja kukub. Esmamulje oli, et selle panoraamtehnika juures jääb inimene kuskile varju, et Veskimees on pige...

 Lino Aldani. Kaevandus. Tükati justkui kosmoselugu, aga see on pigem selline hoomatav taust kui rännak tähtede poole. Minajutustaja kurdab siin oma kurba saatust, mis on toonud ta pärast kahes sõjas osalemist ja käe kaotamist kuskile võõrale, kõle-külmale planeedile kaevandusse vangivalvuriks. Vestlused kolleegiga on jutukese keskmes, et kuna tingimused on rasked ja naine kodus kamandab, siis tuleb ju kuidagi auru välja lasta, kiruda valitsust ning ilma, mis on ilmast ilma ilmatu jäine.  Itaalia ulme on minu jaoks suht tume maa või valge laik kaardil, aga huvitav oli seda avastada ikka. Eks ta vähe sotsiaalkriitiline, irooniline ja allegooriline vahepala ole, mis on samas kirja pandud täitsa loetavalt. Jutt, mida loed ehk kümme minutit, kuid paneb mõtlema pikemalt. Ja kes on kinnipeetavad, seda ei saa muidugi puändi pärast öelda, aga ulme jaoks on see jälle vajalik, nii et kes soovib, see otsib ja leiab ja loeb.   Ulmebiblio.blog.

  On 19. sajandi lõpp, kui Ameerikast saabub Inglismaale minister Hiram B. Otis. Tal on kaasas pere ja ta soovib osta Canterville`i jahilossi. Müügitehingu ajal teda küll hoiatatakse, et lossis elab juba kolmsada aastat vaim, kes hirmutab inimesi, kuid Otis nõustub maja ostma koos mööbli ja kummitusega. Juba esimesel õhtul avastab uus pererahvas kamina juurest põrandalt verepleki. Teenijanna sõnul tappis sir Simon de Canterville 1575. aastal seal oma abikaasa, elas pärast seda veel üsna pikalt, kuni jäi teadmata kadunuks. Arvatakse, et tema hing ei ole rahu saanud ja tekitab lossis... ebameeldivusi. Värsked majaomanikud pesevad pleki põrandalt, aga et see järgmisel hommikul taas ilutseb sama koha peal, hakkab pererahvas selle vastu huvi tundma. Kuidas on võimalik, et lukustatud tuppa keegi sisenes ja seal vabalt tegutseda sai? Ameeriklased ei usu vaimudesse, aga sündmuste edaspidine käik ei jäta neile ka kaksipidi arvamuseks ruumi. Kummaline küll, aga ma ei olnudki varem seda lugu ...

  Tulnukad lahkuvad oma planeedilt, kus elamine muutub peagi võimatuks, kuna nende päike hakkab kustuma. Mööda kosmost saadetakse laiali laevad, igaüks erisuunas mööda universumit laiali. Üks selline kapsel maandub Maale ja kohalikud arvavad, et ju see meteoor oli ehkki tekib  ka teisi arvamusi. Kui tulnukad lõpuks end uues "kodus" sisse hakkavad seadma, ilmeb kurb tõsiaisi, et ega nende ootused alustada otsast ning levitada oma kultuuri ei pruugi täituda. Lihtne teostus, kergelt loetav, kuid sügavama sisuga jutt, mida ei ole häbi ka täiskasvanuna lugeda. Need kontakti saamised, kohandumisraskused, kommuunikatsiooni abitus, mittemõstmine, need on ju üsna ajatud teemad. Kuigi jutt esmailmus juba aastal 1941, tuleb tunnistada selle aktuaalsust isegi kaasaajal. Ei teadnudki, et "Trifiidide päeva" autor avaldas ka lühiproosat. Tegu on igati väärt ja mõtlemapaneva looga..  Ulmebiblio.blog

 25 aastat pärast Suurt Isamaasõda toimuvad Venemaal Šilovo kandis plahvatused. Keegi ei saa aru, mis täpselt toimub. Kohalesaabunud rühm sapööre on veendunud, et 1945. aasta augustis juba puhastati territoorium miinidest, seda näitavad ka vanad kaardid. Kui kohalikku taati küsitlema hakatakse, meenutab too, et oli aastate eest metsavahina näinud sakslasi seal lähedal midagi kahtlast toimetamas.  Ega nii lühikese jutu juures ei saagi teisiti, kui kõik ümber jutustada. Et siis, keemilised miinid olid maa sees, mis plahvatasid aastaid hiljem. Mis ma oskan öelda, pealkiri oli natuke üle pingutatud, muidu jutt igati kobe ja kabe, põnev samuti. Ulme osakaal oli nii ja naa, samas tänapäeval nagu väga üllatada ei tohiks, aga tekst on üle poole sajandi tagasi kirjutatud, aga samas on siiski hea... Asjale antakse teaduslik seletus ja juhtum on lõpetatud. Taaskord nautisin autori oskust lühijuttu kirjutada - mu arust ei ole siin loos ühtegi lauset, mis oleks üleliigne, kõik on omal koha...

 Ilja Varšavski. Robi. Väikest viisi jätkan Jüri Kallase blogi sabas kulgemist, sest neis 20. sajandi juttudes on midagi lummavat. 50. juubeli puhul saab  raadioelektroonika laboratooriumi eesrindlik tööline kolleegidelt kingituseks roboti. Nagu arvata võib, on tema nimi Robi, ta suudab inimestega suhelda ja... täita talle pandud ootused, esialgu. Pikapeale selgub ootamatu tõsiasi, et Robi võtab kodus ohjad üle ning hakkab hoopis ämmaga hästi läbi saama. Huvitav, kas originaalis oli ka see asi, et robot õppis prantsuse-eesti sõnastikuga prantuse keele ära või on see tõlkija vastutulek, üks ei välista teist.  Kahju muidugi on, et Varšavskit nii vähe eestindatud on, oleks võinud ikka rohkem olla, aga see selleks. Jutuke ise on selline ergas-tihe-koomiline, mis on ka väärtus iseendas.  Ulmebiblio.blog Jutt on ilmunud ka ajakirjas Horisont (1978/), otselink on  siin .

  Tamur Kusnets. Verihambuline. Fantaasia. 2024. 154 lk. Mu esineme tutvus Tamuri Kusnetsi kui kirjanikuga oli paari aasta eest, kui lugesin tema raamatut "Kronošütist" (Lummur, 2022), mis jättis tookord täitsa rahuldava mulje, sest oli seal ju hoogu ning hagu anti ikka korralikult. Raamatuna on "Verihambuline"  küll kõhnem, aga tundus kuidagi pikaldasem.   Sündmustik kulgeb selles lühiromaanis lugejale ilmselt tuttaval Maarjamaal. Algab lugu kunagi ennemuiste, kui siinamail elavad kohalikud löövad mättasse üle mere tulnud vaenlased, tehakse väike riitus, loitsimine ja ohverdamine ning edasi kappab autor juba tänapäeva Eestisse. Peategelasena teeb oma rollisoorituse Ott Kristjan Aruhame, pensionile läinud vanemveebel, kes on naisest lahutatud ja elab kuskil rannikuäärses raskesti ligipääsetavas tares üksiku jahimehe-kaitseliitlase tavapärast elu. Ühel päeval leides koprapüünisest tundmatu, kuid inimlast meenutava olendi surnukeha algab Oti jaoks justkui uus ajastu. ...

  Aleksandr Morozov. "Mars - I". Õhtuleht, 1955. 4. juuni. Äärmiselt tänuväärse hobiga tegeleb Jüri Kallas, kes hoiab käigus oma veebilehte Eesti ulme bibliograafia. Sealt leiab infot ja viiteid tekstide kohta, mis kuuluvad nii teadusulme, fantasy kui õuduse valdkonda. Olen ka varem sinna lehele sattunud, kui parasjagu loetud raamatu jälgi üles võtan, aga linkidele edasi pole liikunud. Nüüd siis tegin otsa lahti ja leidsin kohe ühe nõukaajal avavldatud jutu. Kuigi viimasel ajal on venelaste vastu põhjust tunda ängistavat jälestust, on kirjandus üks väheseid kategooriaid, milles võin kompromissile minna.     Professor Igor Nikolajevitš Nikitinil koos töörühmaga õnnestus ehitada "Mars - I" nimeline raketoplaan ehk kosmoselaev, millega on võimalik lennata Marsile.                                                            ...

  Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten. Elekter meie vahel. Fantaasia. 2025. 256 lk. Ilmunud on jutukogu, mille kaante vahelt leiab kuraditosin ulmelugu. Autorid ei tohiks enam väga võõrad nimed olla, mõlemad on juba varemgi raamatu või mitmega maha saanud ja Stalkeri nimelisi auhindu pälvinud. Kuuldavasti pidid nad eraelus olema paar, aga et isikuandmed on pühad ning... ja kui see kirjandusse ei puutu, ei tasu sel pikemalt peatuda, mistap meenuatn lühidalt raamatut. Suurem osa jutte siin, nimetagem seda tagasihoidlikult antoloogiaks, on fantasy poolde kaldu, mis tähendab siis seda, et lugudes esineb haldjaid, tesipoolsust, võlujõudu ehk maagiat, kuid samas kombatakse ka inimeseks olemise erinevaid tahke, olgu nad siis parasjagu positiivsed või negatiivsed.  Lüüli kohta ma väga üldistada ei oska, pole teda eriti lugenud ja ega ta väga palju ole ka avaldanud miskit, aga kui Kalmsteni varasemat loomenatukest meenutada, siis võiks seda iseloomustada sõnadega Põhjala, erootika lembus j...

  A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. Eesti Raamat 1981. 528 lk. Romaani tegevus kulgeb 19. sajandi viimasel veerandil Eesti külas. Äsja abiellunud Andres ja Krõõt kolivad Vargamäele, et alustada talu pidamist nagu muiste. Uus koht ja kiuslik naabrimees Pearu Murakas panevad proovile nii Andrese kui viimase lähedased. Aga enim murrab tegelasi töö, millel lõppu ei näigi tulevat.  Mulle täitsa meeldis, isegi rohkem kui kunagi aastate eest esimesel lugemisel. Loomulikult on siin raamatus palju rohkem, kui minu kokkuvõttes, aga et kõik edasi jutustada, tuleks raamat ümber kirjutada, mida poleks ometi vaja teha. Tegelaste galerii on juba muljetavaldav ja tänu filmile sai nii mõnigi asjaosaline uue kehastuse. Lõpp jäi küll natuke lahti, aga neli osa on veel ees, kas need uuesti läbi loen, ei julge ennustada. Kui peaks leiduma keegi, kel "Tõde ja õigus" lugemata, siis vähemalt esimene osa tasuks küll läbi lugeda, et kas või haugata musta proosaleiba, veart kraam.  Goodreads Manni lu...

  Kark Ristikivi. Imede saar. Perioodika. 1966. 224 lk. Kui olin lugenud "Imede saare" katkendit R. Sulbi koostatud antoloogiast "Põhja konn", ei olnud enam kahtlust, et tahan lugeda tervet raamatut, näha nööpaugu kõrval ka ülikonda. Romaanist on ilmunud mitu trükki, aga et uuemat (2003) ei olnud käepärast võtta, tuli leppida selle vana kolletanud LR väljaandega. Ausalt öeldes oli üllatav, kuidas sai Ristkivi tol ajal siin üldse ilmuda, ikkagi pagulaskirjanik, aga eks ole väike ime seegi. Suuremad imed juhtusid muidugi raamatus. Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis on kirja pandud reisikirjana. Peategelane, kaupmehe poeg Niccolo Caramana, kes aastal 1348 Itaalias satub pahaimamatult ühe sadamasse saabunud laeva pardale, ei pääse enam tagasi kodulinna Genovasse. Katku kartuses on maale pääs keelatud ja nii tuleb laeval lahkuda, kaasas koduigatsusest meeleheitel Niccolo. Pikapeale tuleb ilmsiks ka reisi tegelik eesmärk, mis ei ole midagi muud, kui leida legendidest tut...