Georges R. R. Martin. Öölendajad.

 


Georges R. R. Martin. Öölendajad.

Tõlkinud Tatjana Peetersoo.

Fantaasia. 2012. 126 lk.


Jaht tulnukatele läbi ilmaruumi - see on aines, mis kõditanud päris mitme ulmekirjaniku tundlaid, pole ka G. R. R. Martin sellest kiusatusest puutumata jäänud. Raamat algab kauges tulevikus, kui inimkond on üle galaktika laiali hargnenud ja mitme võõra, kuid asustatud planeedi folkloori uurimine toob välja midagi kummalist. Nii lähemal kui kaugemal olla nähtud tundmatuid laevu, aga keegi midagi täpsemalt ei tea. Liiguvad need võõrad, keda kutsutakse volkriteks, valgusekiirusest aeglasemalt ning teel on nad olnud juba tuhandeid aastaid. Grupp teadlasi läheb missioonile, et asjas selgust tuua, rentides selleks kosmoselaeva Öölendaja. Üheksaliikmeline meeskond, neli meest ja viis naist, saavad juba reisi algul aru, et asjad ei ole päris nii, nagu need olema peaks. Keegi pole kordagi näinud Öölendaja kaptenit, kuigi too suhtleb hologrammi vahendusel reisijatega. Esimesed nädalad teel olemist mööduvad küll suuremate sündmusteta, mängitake malet, seksitakse, juuakse, peetakse plaane, aga ühel hetkel hakkab keegi võõras endast laevas märku andma. Olukord võtab traagilise pöörde ja kipub kontrolli alt väljuma.

Küll oleks tahtnud, et see oleks päris esimene kosmoselugu, mida lugema satun, siis ei oleks lõppu ära arvanud, aga mis nüüd sellest. Põhimõtteliselt on raamat rohkem teel olemisest, kui sihtkohta jõudmisest. Panna väike seltskond suletud ruumi ja vaadata, mis neist saama hakkab, seda on ikka huvitav jälgida. "Oleksid" ei maksa küll midagi, aga kui distsipliin läheb lappama, siis on varsti kuri karjas. Tegelased kippusid küll sassi minema, et kes on kes, aga neid hakati järjest vähemaks võtma nagu malendeid laua pealt ja lõpus... Teha naistegelasest päevakangelane, kes ei karda vanakuirja ennastki oli lausa ootamatu. Romaan ilmus 1980, aga juba olid kasutusel puutetundlikud ekraanid, tähetõukejõuga laevadeni läheb veel vist aega. Kuid lugemine oli põnev, korralik mats SFi, küberpungi kastmes ja natuke õudust sisse segatud, siin võib tunda meistrikäe puudutust.







Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave