Isaac Asimov. Teraskoopad.

 




Isaac Asimov. Teraskoopad.

Tõlkinud Tatjana Peetersoo.

Fantaasia. 2008. 184 lk.


Ulmeromaanis "Teraskoopad" vestab Asimov ühte krimilugu. Kauges tulevikus on saabunud tulnukad ehk välisilmlased New Yorki, ehitanud endile kosmoselinna ja mõistagi on nad inimestest arengutasemel kõrgemal. Kui üks tähtis tegelane tulnukate hulgas mõrvatakse, kahtlustatakse maalasi ja alustatakse uurimist. Mõrvarit hakkab otsima politseinikust maalane Elijah Baley, kes saab endale paarimeheks välisilmlase R. Daneel Olivaw. 

Asimov võtab ikka suurelt ette, väikeste pudinatega ta ei hakka lugejat tüütama. Nagu mitmes lühiloos, astuvad ka siin kõrvaltegelastena üles robotid. Inimeste põlgus nende vastu on täitsa arusaadav, võtavad nad ju ära töö ja palka ei küsi. Meenub, et alles mõne päeva eest helistati mulle ja pakuti robotit, mis peseb aknaid, et ma katsetaks seda ja annaks hinnangu. Keeldusin viisakalt, aitab robottolmuimejastki, mis aeg-aegajalt ehmatab tööle hakates, aga see selleks.

Peaks vist rohkem krimiraamatuid lugema, siis oskaks paremini arvata, mida neis jälgida. Aga kui nüüd võhikuna kommenteerida, siis algus oli ikka väga konarlik, et mitte öelda tuim, alles raamatu teine pool läks huvitavaks. Täitsa ootamatu oli nt koht, kus uurija abikaasa end enne väljaminekut sättima hakkas:

"Meigi aluseks sai sile ühtlane kiht, mis võttis nahalt läikiva töötlemata jume ja jättis sellele õrnalt kullaka kuma, mis, nagu pikad kogemused Jessie`le õpetanud, oli vaid ta juuste ja silmade loomuliku tooniga kõige paremini kokkusobiv varjund. Seejärel päevituse puudutus laubale ja lõuale, kerge roosakas, lõuajooneni ulatuv õhetus kummalegi põsele ning õrn sinakas vine silmalaugusele ja kõrvanibule. Viimasena kasutas ta karmiini huulte jaoks. See oligi ainus nähtav värvipihu, kergelt roosakas udu, mis õhus niiskelt sädeles, kuid huultega kokku puutudes kuivas ja rikkaliku tooni omandas. "Valmis," ütles Jessie  sügava rahulolu ilmega, kähku kergelt juukseid kohendades. "Arvan, et käib küll". Protsess oli võtnud rohkem aega kui lubatud sekund, aga vähem kui viisteist sekundit. Sellest hoolimata oli see Baleyle tundunud lõputuna." (lk 128)

Et siis jah, kui algusest edasi läksin, sain positiivse laengu siit raamatust. Sellele on kirjutatud/tõlgitud ka kolm järge "Alasti päike", "Koidu robotid" ja "Robotid ja impeerium", ehk kunagi peaks neidki proovima.







Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave