Soome ulme 3

 

Soome ulme 3

Maarit Leijonen ja Reetta Vuokko-Syrjänen

Tõlkinud-koostanud Arvi Nikkarev

Skarabeus. 2025. 260 lk.

Soomes üksjagu kuulsust kogunud ulmekirjanikud jõudsid kirjastus Skarabeusi vahenudsel üle lahe Eestimaale. Fännile peaks nimi Maarit Leijonen olema tuttav juba raamatuts "Musträstas", mis ilmus maakeelsena 2022. Aga kes ei ole seda viimatinimetatut lugenud, nagu mina, siis ei tasu ka asjast end heidutada lasta, tegemist on jutukoguga, nii et neid ei pea järjest lugema. Siit kogust leiab üsna värsket kraami, lood on ilmunud mainekates soome ulmeajakirjades Portti ja Kosmoskynä aastail 2018-2024. Päris puhast teksti, mis oleks ainult SF, õudus või fantasy siin ei ole. Igas jutus leidub natuke siit ja natuke sealt. Põhiliselt on esindatud etno sugemetega fantaasia ning pisut küberpunki, mida rikastab oma ootamatu ilmumisega hõrk õudus.

Kaks esimest lugu kulgevad kuskil tänapäeva depressiivses Soome väikelinnas. Esimene neist, "Laanekuuse juure all" viib meid hooldusõe Alva Sarre argipäeva tegemisi kõrvalt vaatlema. Käia tuleb tal kodust kodusse, hoolitseda pensionäride eest, teha neile süüa, anda ravimeid jne. Kõlab justkui väga proosaline proosa, mida kogu loo kohta öelda ei saa, õnneks. Ühel päeval saab Alva endale õpilase näol nägusa kaaslase, kellega kipuvad piirid isikliku elu ja töökohustuste vahel hägustuma.

Klassika mulle meeldib, siin loos on see täitsa olemas, kui taandada süžee lühemaks, võib seda nimetada küti ja saaklooma kohtumiseks. Kuid see kõik on nii argipäeva sisse mähkunud, et esiti ei saa ööd ega mütsi aru, mis toimub või milleks. Alles tasapisi kerib jutt end lahti nagu vaip presidendi vastuvõtul ja saabub kohtupäev.

Teine Leijoneni lugu kannab tagasihoidlikku pealkirja "Koristaja". Elias Kaski teenib elatist pisinäriliste kõrvaldamisega ning veel pakub tema firma koristamisteenust. Pole ju selleski midagi imelikku, ainult et koristamas käiakse seal, kust on leitud laip. Ma ei teadnudki, et sellist teenust üldse keegi võiks osutada, aga see selleks. Ja siis on sellel Eliasel üleloomulik võime loomadega telepaatia abil suhelda. Kui siia juurde panna veel peategelast paniav raske lapsepõlv ja perevägivald, võiks tulemus olla nordic noir ja... ega palju puudu ka ei jää.

"Koristaja" on üks esimesi lugusi ulmes, kus ma kohtan Ukraina sõja teemat. Päris hästi väljakukkunud kõrvaltegelane Angelika etendab nimelt sõjapõgenikku. Ta on karm, kuid hingelt hell naisterahvas "Mina olen Ukraina naine ja ma virutan vastu." (lk 86). Tüli ei maksa temaga norida, kuid omasid ta hoiab. Häbenemata võin tunnistada, et huumor, nii vähe kui seda siin raamatus üldse leidus ja kui tume see ka parasjagu ei olnud, oli just siin loos.

"Kas kavatsed epistlit pidada või tuled mulle järele?"

"Võin teha mõlemat."

"Ära siis kiirust ületa." (lk 81)

Aga ometi, kõigi nende napsutamiste ja karaoketamiste kiuste, oli esimene jutt minu arvates parem, liiga palju vägivalda pole minu teetass.

On see nimi nüüd Reeta või Reetta, esi- ja tagakaanel on kahe t-ga, sisukorras ühe t-ga. Toimetaja näpukas vist, aga pole hullu, tegijal juhtub. Ühesõnaga, Reetta Vuokko-Syrjäneni kolmest loost kaks olid mu lemmikud. "Neljas põrsas" on küll enim scient-fiction (SF), küberpunk, mis räägib arvutihäkkeri kättemaksust, jutustab ümber põrsakeste muinasjuttu, aga taas pingutas autor pisut üle, seda vägivalda vägivalla pärast oli naatuke palju. Samas maailm oli täitsa muljetavaldav. Tegevus kappas kuskil ladina-ameerika slummis, kohas, kus ei tea kunagi, millise nurga taga võib nuga saada. Väljendid tundusid ka kuidagi siinamail vähelevinud olevat, no mida võiks tähendada sõna "chica", "chamaca" või "cerdo", samuti ei kippunud söögiisi just stimuleerima teadmine, et keegi võiks süüa ritsikapihvi.

Ülejäänud kaks lugu olid puhas lugemisrõõm. "Maskide tants" viis mind kuskile Vana-Rooma impeeriumi aegsesse perioodi, kui peategelannal, noorel neiul tuli kodust põgeneda ja rändnäitleja juures enda väärtust tõestada. Etenduste ajal kantavad maskid toimisid justkui 3D prillid, mis meenutasid mineviku mälestusi ning asetasid asjaosalised suure väljakutse ette. Vägev jutt.

Ega viiman pala, "Mida tegime klassimaktal", jää ka küünemustagi alla. Siin jutus on seda soomelikku - külma, karet ja kauget - soomet veel kõige rohkem. Polaarjoone taga õpetaja ametit pidav nooruke naisterahvas avastab laste kirjanditest igasugu hirmsaid asju, kõige hullem, et need hakkavad veel täida ka minema, päris jube. Väga nõrganärvilisel lugejal ei tasu selle loo lugemist päris öö peale jätta, mine tea, mis kõik veel... Natuke meenutas filmi "Karu süda", aga mitte oluliselt, üks ei sega teist.

Sellina ta siis on, selle aasta Skarabeus, võta või jäta. Poole lugemise peal arvasin, et mis oleks olnud, kui duo asemel oleks olnud kvartett, kahe autori asemel neli autorit, võtta oleks Soomest maa ja ilma. Kuid lõpu lood olid jälle üle ootuste põnevad, nii et pole ka nii viga, väga hea. Mis puutub mu vägivalla põlgusesse, siis on tegu täiesti subjektiivse hoiakuga. Jutud on siiski tasemel, lihtsalt seda sõja ning hävingu temaatikat on niigi palju praegu maailmas ja meedias. Eks esimese vihje annab siin juba kaanepilt. Hugo Simbergi akvarell "Surm kuulab" (1897) annab tonaalsuse kätte, mis on üpris morbiidne. Tuleb tunnistad, et selleski on midagi põhjamaist.