Ilja Varšavski. Veel üks lask.

 



Ilja Varšavski. Veel üks lask. 

Perioodika. 1985/32. 56 lk.

Tõlkinud Ants Paikre.


Ilja Varšavski (1909-1974) sündis Kiievis, hiljem kolis Leningradi, elas-töötas Venemaal ja avaldas mitu jutukogu. Kõige tuntum tõlgitud jutt peaks olema antoloogias "Diogenese latern" (Eesti Raamat, 1976) ilmunud pala "Kannike", mis räägib tuleviku ülerahvastatud Maast.

Aga siin LRis ilmunud jutustus ühendab endas krimiloo elemente üsna ulmelises maailmas. See oleks nagu inspekor Glebsky saabuks Solarisele. Kummaline küll, aga saatesõnas mainib autor, et ega tal väga suurt sümpaatiat eradetektiivide suhtes ei ole, kuid mind suutis ta oma peategelasele ometi kaasa elama panna. 

  Iirlasest punape machomees Jack Clinch kutsutakse lahendama mõrvalugu. Kõik ei olegi nii lihtne, kui esialgu paistab. Oli see nüüd roim või enesetapp, tuleb alles välja uurida, siis on veel asjaga seotud konkureeriv suurfirma... Sündmuskoht, planeet Meila, asub viie kuu lennutee kaugusel kosmoses. Seal on Maale sarnane kliima, leidub väärtuslikke maavarasid ning samuti viibib kohapealses baasis veel kolm teadlast, kaks meest ja üks naine.

"Ühisruumis avanes mu pilgule bukoolilist idülli meenutav pilt. Laua otsas troonis imekaunis Dolores. Ta võlusid varjas ažuurne kleit, mille valmistamiseks oli kulunud vähem villa, kui oleks võinud pügada mu vurrudest. Graatsia paremal käel istus värskelt raseeritud Milne, tärgeldatud särk seljas, lips ees, tagatipuks veel jumala kaine, vasakul käel Loretti, üles mukitud nagu superman sigarietiketil.

Seltskond pistis isukalt munarooga peekoniga. Keset lauda ilutses pirakas kandik napsidega." (lk 37-38)

Minu jaoks algaski see lugu seal baasis, kogu see paranoia ning üksteise usaldamatusest tekkinud hirm tekitas parajalt umbse atmosfääri. Omajagu koomikat jagus alguse otsa ja pöörangud olid ootamatud, mis tuleb jutule ainult kasuks. Ei häirinud, et tegu oli paroodiaga anglo-ameerika kirjanduse ainetel, kui annet jagub, ei tasu seda vaka all hoida. Pigem oleks võinud vähem esi- ja tagakaanel ja lõppsõnas väljal obiseda, kes surma saavad, aga mis nüüd sellest. 

Hea lugu, hoogne meelelahutus. Imestama pani, et Loomingu Raamatukogu, mis sel jajandil paistab silma pigem ulmepõlgurlusega, on ka kunagi sellist lahedat kraami avaldanud, no olid ajad. 





Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave