Lumetüdruk

Lumetüdruk.

Koostanud Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten.

Fantaasia. 2025. 444 lk.

Ulmeautoritele tehti möödunud aastal üleskutse saata toimetusele lugusid, mis mahuvad mõiste alla - romantliline sünkfantastika. Kujutan juba ette, et sinna saadeti igasugust kraami, paremik neist on nüüd ilmunud antoloogias Lumetüdruk alapealkirjaga: Teistsugused armastused. Liis Rodeni tehtud kena kaanepildiga raamatusse mahtus üksteist erinevat juttu nii nais- kui meeskirjanikelt. Taseme üle nurisema ei pea, ühtki väga kehva lugu siin ei ole, oli neidki, mille kohta võib öelda tipplugu, aga sedasi enam-vähem üle poolte juttudest olid minu jaoks "turvaline keskmik". See pole üldse halvustavalt öeldud ega mõeldud, lihtsalt määrav on maitse, kuidas ja kas üldse jutt mõjub või ei mõju. Suurim ämber, kuhu hoogsalt astuti, tundus olevat mahupiirang, et lugu ei saanud õiget hoogu sisse, kui tuli hakata lõpetama. Pole parata, nt fantasy on juba loomuldasa selline žanr, mis lühijutule ei sobi, mida aga ei saa öelda näiteks teadusulme või õuduse kohta. Proovin siis lühidalt loetud jutud ära mainida, enne kui meelest lähevad.

Kristi Reiseli jutus "Ma valin 6 grammi" üritab kindrali tütar enda võrku püüda üht sõdurit, panna endasse armuma, kui nii saab öelda. Eks ta ole, laigulises vormis noormehed on ikka neiude kõrgendatud tähelepanu pälivinud. Aga vägisi armsaks ei saa ja mis juhtub siis, kui silmad ning süda avanevad liiga hilja, sellest kõigest siin jutus lugeda saab.

Lugesin, oli tore, aga väga kaasaelama ega -tundma ei pannud. Ega ma autorile midagi ette heida, kindlasti kirjutab ta veel midagi ägedamat, jään lootma ja ootama.

Timo Talvik "Zen-tri-fuuga". Kuuldavasti pidi iga autor panema oma loomingusse natuke iseend, nii kannab T. Talviku jutukangelane eesnime Timo. Lugu algab Prahasse teel oleva bussiavariiga, millest pääsenud noormees avastab endal võluvõime süüdata tuld, leiab kaaslaseks ühe tüdruku ning alustab läbi inimtühja Euroopa teekonda kodusesse Viljandisse.

Veidi vallatu "roadmovie" kus tüdruk on vägagi mehelik ja noormees pigem naiselik. On`s noortekas? Ikka. Kui enamus lugude puhul arvasin, et need võiks pikemad olla, siis Talviku seiklus seikluse otsa pani juba vastupidi arvama, vähem oleks võinud olla neid actionstseene. Lugedes tekkis juba tunne, et olen arvutimängu sattunud. Üks kindel pluss Talvikule siiski läheb huumori eest, panna oma noormees roosas Hello-Kitty kiivris tsikli tahaistmele, oli küll naljakas.

Oma nägemuse tumedamast fantasyst on Veiko Belials pannud kirja jutus "Koonemani õnn". Tegevuskohaks on keskaegne linn, mis kannab pealkirjas mainitet nime, ehkki õnnega seal küll midagi pistmist ei ole. Nooremapoolne neiu Martella omandab kohaliku timuka käe all võluvõimeid ja peab salavimma halva mainega kuninga vastu, kes hoiab kogukonda oma raudse tahte all. Kui Martella kohtab võõrast noormeest kõrtsi ees võlgnike häbipostis, tekib armumine esimesest silmapilgust.

Ka üks selline jutt, kus armuaeg on üürike, aga üpris intensiivne. Tegelaskonna hulgas on Belialsil nii parajaid tõpraid kui heeroseid, sulg kirjanikul lippab, lause jookseb, sekka tilgub ka luulet ja poeetilist keelekasutust. "Must loss linna kohal kõrguval astangul meenutas küürutavat kiskjat ja suurem osa linna elanikest hoidis oma pilgud kõntsastel tänavatel, et see halvaendeline siluett nende silma ei riivaks" (lk 81). Kõiki Belialsi jutte ma pole lugenud, sestap ei saa välistada võimalust, et selline või sarnane linn on mõnes tema varasemas jutus juba esinenud. Aga kui see on esimene lugu selles maailmas, siis jäi õhku võimalus, et tegemist on peatükiga millestki suuremast, mis alles ootab oma aega sahtlis.

Urmas Nimetu jutu pealkiri "Meie kaevu oli lihtne kukkuda" ütleb juba pool ära, mis seal juhtuma hakkab, aga ma lisan siia teise poole ka. Kahe lapsega üksikema kolib linnast maale äsjaostetud majja. Eelmised omanikud on kiirustades lahkunud, jätnud mõne asja rääkimata ning unustanud maha oma koera. Levib kuuldus, et köögi akna taga olev kaev oskab ennustada tulevast elukaaslast. Selline võimekus meelitab kaevule nii kohalikke, keda kutsutakse kuutõbisteks, kes naabruskonnas ringi luusivad kui kooliõpetaja. No kes siis ei tahaks oma tulevast väljavalitud näha.

Bradbury mõjusid siin jutus muidugi on, kuid hästi kirja pandud ja mõnuga loetav on tekst sellegipoolest. Tekitas veidi õudu. Aga muidu, juba see tegevuskoht, küla kuskil tänapäeva Eestimaal, andis palju juurde, lihtne oli seda silme ette manada. Jutustamine läbi lapse silmade näis samuti veenev. Anglo-ameerika ulmest tasuks eesti autoritel küll šnitti võtta, sealt leiaks nii mõndagi. Üks paremaid jutte siin kogus.

Krafinna "Ei laps, ei lind". Luise nimeline naisterahvas elab linnas asist üksiklase elu, mõni suhe tema kontol ju on, aga need lõppesid kehvasti ning neid ta parem ei meenuta. Ühel hommikul avastab naine enda juures imelikku muutust, tema kõrvad on pikaks kasvanud ja nagu sellest veel vähe oleks, akna taga nõuab sisselaskmist vares. Lind saab tuppa lastud, ta lendab vannituppa ning välja astub sealt punases hommikuantlis mees. Luise ei suuda enam ükskõikseks jääda ning üritab toimuvat mõista. Too lindmees palub abi, et oma liigikaaslasi päästa. Vähehaaval hakkab naine märkama kadunud maailmast saabunud olendeid ja avastab ka enda kohta midagi uut.

Kõige lühem tekst siin kogumikus pakkus väga argipäevalikku reaalsustaju, mille taga kumas midagi võõrast. Ei saa ju salata, et lindmehe ja Luise vahel poleks sädet tekkinud, kas või ühepoolselt, vastuseta, aga siiski. Õiget hoogu jutt sisse ei saagi, enne tuleb viimase lause punkt ette, aga kuidagi nukraks suutis see miniatuur teha ometi. Nunnu.

Raamatule nime andud jutu "Lumetüdruk" kirjutas üksjagu tuntust kogunud Siim Veskimees. Lugu kulgeb kaugel, külmal ja kõledal planeedil, kus inimesed käivad valvamas ühte teist inimsarnast liiki, lumeinimesi. Ühel vaatlejal tekib suhe lumetüdrukuga, mis ei jää saladuseks, nii et tuleb teha elus suuremaid muutuseid, nagu abielulahutus jne.

Panomees on tagasi. Kui siiamaani arvasin, et see kogumik on vaese mehe Erektor (ulmeajakirja Reaktor erootika erinumber), siis Veskimees keeras kohe hoolsalt vinti peale. Jutt ise on veidi rabe, kuigi selle juurde kuuluv kaanepilt on küll hea. Korra lugeda oli täitsa põnev.

Mairi Laurik "Kaks kätt ja süda". Küla rünnatakse, naised asuvad võitlema, kangelanna visatakse karistuseks aastaks kogukonnast välja ning ta sõbrustab salaja oma vaenlasega.

Algus oli täitsa paljulubav, keskaegne miljöö ja pinge, mis seal õhus oli, aga teine pool oli nii kokku pressitud, et väga naha vahele jutt ei pugenud. Muidu korralikult tehtud.

Häli Kivisild "Siidisärki-Kuldakörti". Kas oli see nüüd Kreutzwald või keegi muu, kes kirjutas muinasjutu ahnest naisest, ei tule meelde. Et siis oli naine, kes sai vanakuradiga kokku ja hakkas talt asju küsima, toomine võttis niikaua aega, kuni kukk hakkas kirema ja naine pääses. Teine naine küsis aga korraga kõik asjad ja pidi vanapaganaga kaasa minema. Vot see Häli lugu algab sealtmaalt, kus see naine läheb vanapaganaga kaasa ja räägib, mis ta seal põrgus kõik näeb ja kogeb.

Nii tagasihoidlikult ennustan sellele jutule Stalkerit. Siin oli maailm, tegelased, konflikt, midagi enamat on lühijutult palju oodata. Ahjaa, see on pigem lühiromaan. Kui mahu piirang otseselt ei sega, võib korda saata imelisi asju.

Toomas Krips "Joakim". Saame lugeda ühe poisi sirgumise lugu. Joakim kasvas maal, käis lapsena veekogus ja nägi seal kedagi vee all, kui sõber poleks teda viimasel hetkel päästnud, oleks ta ära uppunud. Iga peatükk läheb jälle paari aasta võrra edasi. Linna kolides saab Joakim teada midagi maa-alustest, kes on nagu haldjad või deemonid, aga ükskõikseks nad peategelast ei jäta.

Väga lahe stiil oli sellel jutul, vähemalt alguse ots, need lühilaused. Lahe. Tegevus toimub tänapäeval kuskil linnas, maksab rahaühik eküü, aga samahästi võiks see olla mõni suvaline Euroopa suurlinn. Kahjuks jääb jutt pooleli, nii sedastab autor isegi lõpus, et tegemist on katkendiga veel ilmumata romaanist "Ma ei olnud teismeline superkangelane".

Meelis Kraft "Teisel pool maski". Koolikiusamist kannatav tüdruk Erna peab käima maskiga, et varjata nägu moonutavat kasvajat. Kui ühel päeval lööb see alandamine tal kaane pealt, hüppab tüdruk klassiaknast välja ja põgeneb metsa. Paegi satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse ning leiab basseinist võõra poisi, kes suhtub temasse üle ootuste positiivselt.

Kättemaks pidavat olema jahtunult kõige parem. Kolm koolikaaslast saavad tunda, mis tähendab, kui lähed liiga jultunuks nõrgema kallal. Ainus õudusjutt siin kogumikus võlgneb üht-teist vanameister Stephen Kingile, aga lugeda oli seda lugu siiski jube. Või peaks ütlema vastikult hea, tehtud on muidugi hästi.

Koidu V. G. Ferreira "Ahelmurdjad". Tulnukad tulid maale ja hakkasid inimkonda orjastama, panid nad oma pilli järgi tantsima ning takkaotsa tahavad veel inimeste verd ka saada. Kolm põlvkonda naisi tegelevad ravimtaimede kogumisega ning hakkavad oma rohtudega võõraste vastu kurja sepitsema. Pere kõige nooremal naisel tekib aga salasuhe ühe tulnukaga, mis paneb ta keerulisse olukorda oma lähedastega.

Vähemaks kui tipplugu oleks seda küll ebaaus pidada. Eesti ulmet loen üldiselt vähe, aga parimad seksistseenid, kui see nüüd on näitaja, siis need on küll Koidu kirjutatud. Siin kogumikus on see teine lühiromaan, mida võib vaid Kivisilla looga kõrvutada. Hoiatuse näol on ka oma point jutus olemas. Pakkus lugemisnaudingut, täiega.

Jäin raamatuga rahule. Oli üllatusi, oli pinget ja põnevust, mis kõige tähtsam, igav ei hakanud. Ilmumata lood, mis filtrist läbi ei pääsenud, trükki ei jõudnud, võiks kunagu Reaktoris riburada pidi avaldatud saada. Kui esimene sarja kogumik oli hopepunk, siis seesinane on minu arvates punk romantika. Keegi rääkis, et kolmas Kaarnakirja antoloogia on ka juba koostamisel, tellitakse jutte, nii et kiirustage, kirjarahvas.

Loterii