Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed.
Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige
rokenrollimad mehed.
Tänapäev. 2022. 184 lk.
Ka kolmandas raamatus ei jää Andres Ojal üle muud, kui rääkida muusikast, meenutada möödunut ning vaadata optimistlikult tulevikku. Kui esimene osa "Tsepeliini triumf" (2016) oli eesti bändide ülevaatus 70ndatest ja teine osa "Trammiga Moskvasse" (2018) keskendus ta enda üleelamistele Venemaa ringreisidel erinvate ansamblitega 80ndatel, siis viimane raamat on jälle natuke erinev, aga osalt kattuv eelnevatega. Lugejana ootasin küll, et nüüd jõutakse kronoloogilselt 1990ndatesse, aga päris nii see kohe ei olnud. Hakatuseks antakse põgus ülevaade, kuidas nõukaaeg pärssis igasugust vabadust, mille alla ka muusika loomine ja mängimine kuulub, et siis sujuvalt minna edasi. Kõik see, mis oli läänes juba olemas, jõudis siiamaile ikka viivitusega, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Üllatavalt vähe leheruumi on autoril jagunud oma kõige lähematele. Perekonnast tuleb juttu vaid minimaalselt. On see nüüd eestalslik tagasihoidlikkus või austus muusikute vastu, kes seda täpselt oskab öelda. Vähemalt on ühe peatüki pühendanud Andres oma isale, Evald Ojale, kelle ooperilaulja karjääri lõikas läbi sõda ja hilisemad rasked aastad. Ema kui proviisorit saab ka korra mainitud ja ongi kõik, paar korda lipsab läbi vend Aivar, kes on samuti muusik, tuntud kitarrist. Ega see polegi etteheide, et oleks võinud oma elu raamatusse panna, vaid lihtsalt tähelepanek. Aga kui juba midagi ette heita, siis pealkiri on ikka korralik ämber, lühem oleks võinud küll olla. Kõik kolm raamatut on ilmunud kirjastuselt Tänapäev, igal osal on erinev toimetaja, aga viimases oli kirjavigu kuidagi liiga palju sees. Ja nimeregister, mis esimese osa lõpus kenasti olemas, on viimases raamatus lausa puudu. Üks väike asi veel, lk 56 sain lugeda, kui aus oli Vello Orumets kuulajate vastu. Ta nimelt võttis alati enne lavaleminekut käekella randmelt. Ise põhjendas ta seda nii: "Kui ma tõstan käe mikrofoni juurde, on kell näha ja rahvas võib arvata, et ma vaatan, kui kaua kontserdi lõpuni aega on." See on ju tore küll, aga sama asja olin ma juba lugenud eelmisest raamatust. Neid väiksemaid kordamisi oli veel, kuid üldpilti need ei muutnud.
Põhiline rõhk läheb bändidele, kes autorit juba lapsena enim mõjutasid. Oli ju 60ndad ajastu, kui rockmuusika oli midagi uut, ennekuulmatut ja endaga muutusi kaasatoov. Muidugi olid Andrese lemmikud biitlid ja Led Zeppelin. Paul McCartneyst ja Robert Plantist tehakse juttu ka raamatu tagumises otsas. Nende kohta on küll keeruline midagi uut lisada, kuid minu jaoks oli avastus nt seegi, et Led Zeppelini lugu "The Battle of Evermore" on inspireeritud J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isandast". Eesti bändide paremik saab lühidalt üle vaadatud, pikalt neil peatuda polekski põhjust, Joala, Alender ja Graps on juba raamatu saanud. Meenub üks seik, mida kuulsin fännilt, kes käis GGG kontserdil Haapsalu kultuurimajas. Aasta võis olla 1989, kui Gunnar Graps esitas laval oma hitti "Valgus", aga keset lugu läks läks elekter ära ja valgusest polnud juttugu. Gunnar vihastas, jättis esinemise pooleli ning lahkus. Järgmisel päeval oli kontsert Viljandis, fänn, kes seda rääkis, oli sõpradega sinna sõitnud. Too esinemine kulgenud viperusteta.
90ndadest minnakse läbi suht-koht leebelt. Aga eks see dekaad oli ka kõike muud kui rokilembene. Andres töötas sel ajal Tallinn-Stockholmi laeval diskorina. Samas midagi ikka toimus, Rock Summer ja mõned välismaa artistid ikka käisid siin. Põgusalt kapatakse läbi ka 21. sajandi olulisemad muusikasündmused siinmail, kus Andres publiku hulgas viibis. See viimane raamat tundus neist kolmest olevat veel kõige parem, huvitavam ning kuidagi kompaktsem. Lehekülgi on küll vähem kui eelmistes, aga öeldakse justkui rohkem. Olgu veel lisatud, et lugemise eeldus on mõistagu huvi muusika vastu. Korra autor ütleb lubavas toonis, et Rock Summerist on raamat kirjutamata ja bändist Kolumbus Kris, kus ta ise trumme mängib, on raamat valmimata, nii et usun küll, oma viimast sõna ei ole Andres Oja autorina veel kirja pannud. On mida oodata.
Kommentaarid
Postita kommentaar