Andres Oja. Trammiga Moskvasse.
Andres Oja. Trammiga Moskvasse.
Tänapäev. 2018. 232 lk.
Oma teises raamatus kirjutab Andres Oja taas sellest, mis hingele kõige lähedasem ehk muusikast. Sedapuhku jõutakse 1980ndatesse ja minnakse reisile suurele kodumaale, mis oli toona Nõukogude Liit. Venemaa saab läbi sõidetud risti ja põiki ja diaginaalis ka veel. Ja siinkohal tuleb täpsustada, et ei käidud mitte tuuril, nagu tänapäeval öeldakse, vaid just reisil, nagu siis oli kombeks rääkida. Aga algab raamat meenutusega, kuidas poisipõlves sai Moskvat külastatud, ning mis nipiga sinna just trammiga õnnestus minna. Et tegemist on sellise konksuga väitega, mis autorile mõnegi õlle kihlveoga on toonud, siis jääb minust see välja rääkimata ja teistele avastada.
Eesti bändidest, kes Venemaal käisid, olen üht-teist kuulnud, aga seda, et Andres Oja alustas oma ringreise Vello Orumetsa ansamblis Erfia, oli küll raske uskuda. Peale Orumetsa tuli juba Vitamiin, millest hiljem sai Monarh, kuni Oja lahkus ja liitus Kolumbus Krisiga, mis enam Venemaale ei sattunud. Aga eks 80ndate lõpus hakkas vaikselt olukord muutuma ning Baltikumi artiste sinna väga ei oodatud ka enam. Kuid kümnendi esimene ots läks ikka väga aktiivselt, vahel tuli teha isegi viis konsterti päevas, viimased esinemised läksid juba autopiloodiga. Üks etteaste kestis umbes poolteist tundi. Pole ka ime, et selle kõrvale kulus ohtralt alkoholi ja seda voolab siin Oja raamatus ikka ojadena.
Veel tasub mainida autori huumorimeelt, selleta poleks vist läbi saanud. Võib-olla toimumise ajal asjad ei olnud naljakad, aga meenutab ta neid küll muigelsui.
"Sel ajal sai vabalt osta ainult Leningradis toodetuid. Tehasest, kus toodeti vaskpuhkpille, räägiti, et seal olevat kolm konveirliini: ühte mööda tulevad vihmaveetorud, teiselt plekkämbrid ja kolmandalt puhkpillid. Trummitaldrikuid, mida seal toodeti, oleks heal juhul potikaaneks kõlvanud, kui neil auku keskel poleks olnud. pillimänguks olid need peaaegu kõlbmatud: juba pärast esimest lugu olid lootusetult mõlkis." (lk 41)
On ka tõsiseid seiku, kui käiakse esinemas Ukrainas, kus toimus elektrijaamas katastroof 1986. aastal. Kuid valikut polnud, kas lähed teed oma kontsertid ära paari päevaga või tuleb minna viieks kuuks likvideerima õnnetuse tagajärgi. Aeg oli karm, käsk oli käsk.
Välismaale saadi harva ja see tähendas meeletut bürokraatiat. Paar korda siiski jõutakse piiridest välja. Saksamaa DV 1981, Iraak 1987 ja Taani 1988. Aga neid kohti, kus nõukogude inimene satub välismaale oli päris lahe lugeda. Seda ma ei teadnudki, et nt Saksamaal on kartulisalat ainult kartuli ja majoneesiga tehtud, ning hatšapuri - ahjus küpsetatud taignalaevuke, mille keskel on juust ja või, kuulub mitme Kuakaasia maa rahvustoidu hulka.
Raamatu lõpp jõuab 90ndate algusesse ja pajatab G. Grapsi katsest uuesti kokku panna Magnetic Band. Lühikest aega Oja seal mängib, kuni maandub ansamblis Kolumbus Kris, mis on ainus koosseis, kus ma teda laval olen näinud. Nüüd võib ju Venemaad vihata või mitte, aga sellist menu ja publikut ei saa ilmselt enam ükski Eesti artist kogeda, nagu toona seda näha võis. Ja raamat oli täitsa mõnus. Satun vahel kuulama Vikerraadiost Andres Oja saateid, ka lugemine kulges tema häälega. Hea.
Kommentaarid
Postita kommentaar