Raevu päevad

Raevu päevad. Venekeelse ulme antoloogia. Tlk Veiko Belials. Fantaasia. 2019. 256lk.

Huh, no oli alles lugemine, nagu oleks kutsumata sattunud kuhugi võõrale ja vaenulikule planeedile. Mis puutub vene ulmesse kui nähtusesse, mille kohta võivad kuskil hingesopis laagerduda nostalgilised mälestused millestki helgest, siis selle raamatu taustal ei kõlba need memuaarid enam mujale kui mälumakulatuuri. Lühidalt, siin kaante vahel on kümme ulmejuttu vene ulme teadusliku fantastika sektsioonist. Ajaskaala on samas üsna pikk, esimene jutt ilmus juba 1964 ja kõige uuem nägi ilmavalgust aastal 2012. Põhiliselt on tegemist militaarulmega, kus paugutakse ka püsse ja inimesed hukkuvad. Raamatu üldist tonaalsust annab ehk kõige paremini edasi väike tsitaat Andrei Livadnõilt : „Pavel, kelle hambad külmast plagisesid, suutis vaid noogutada. Sisimas ei uskunudki ta enam, et lihtsad inimlikud rõõmud võiksid maailma naasta. Näis, et unetu ja läbikülmunud öö ei ole kaasa viinud vaid kehasoojust, vaid kustutanud külmavõetud hingest ka lootuse…“ (lk137) Aga mis siin ikka pikalt nämmutada. Teisisõnu, juttude järjekord oli siis järgmine:

Sever Gansovski „Raevu päev“ on selline jutt, et… teadlastel läks jälle midagi valesti. Kuskil kolkas asuvas laboris aretati karud inimeste sarnaseks. Midagi juhtus, mõned karud viidi ära, teised pagesid loodusesse, kus nad võtavad koha sisse loomade ja inimeste vahel. Asja läheb uurima ajakirjanik Betley, kes saab teejuhiks karmi olekuga metsavahi. Nii nad seal siis lähevad , läbi ohtliku mägismaa, vastu oma saatusele. Lugu on aastast 1964, aga pole paha ka täna lugeda. Eks ta ole, kui teadlane lihtsaid asju ei mõista, oma tegude eest ei vastuta, on kuri karjas.

Sergei Lukjanenko „Rong Soojale Maale“ jätab väga jaheda mulje, sest selles jutus on saabunud uus jääaeg. Kuidas see juhtus, mis seda põhjustas, jääb teadmata. Inimesed põgenevad rongiga soojale maale, kohti on piiratud arv, aga kohale jõuvada ainult üksikud, ebaõnn, mis muud. Küüniline lugu sellest, kui julm võib inimene olla. Lugeda tasub, lugu on väga hea, aga leppida sellise olukorraga on raske.

Tim Skorenko „Revanš“ vestab sellest, kui inimesed on surematud, et mis nad siis teevad. On pätid ja bossid ja igav on ka ja… Nad hakkavad üksteist siis tapma, järgmisel hommikul ärkavad jälle üles. Pärast esimest kahte head lugu, oli see selline keskmine üle võlli mõistujutt, et mis ta siis nüüd öelda tahtis, et eludega ei tasu mängida, õige ka. Ei kahetse lugemist, aga teist korda jääb lugemata.

Kirill Benediktov „Koletis“ on lugu, mille kohta võib öelda sotsiaalne ulme. Ühiskonnas on keelatud kasutada sõnu nagu „mees“ või „naine“, tuleb öelda „see“. Sellisesse jaburasse maailma eksib ära üks, ütleme siis, normaalne mees, keda kõik peavad koletiseks, organid ajavad teda taga jne. Ühel õhtul külastab see mees juristist naist ja pärast koos veedetud ööd hindab naine oma väärtushinnangud ümber. Ega selline verisoon tulevikust nii ulme ei pruugi ollagi, kui neutraalsuse nõudega liiale minnakse. Mainin ära, et tegu on parima tõlkelühijutuga ning Stalker on siin küll auga välja teenitud, samas on selles midagi jätkusuutlikku.

Andrei Tepljakov on kirjutanud kosmosejutu „Naabrid“. Kuskil universumi äärealal seisab maha kantud laev, mida saadetakse õhkima kapten Noah. Kohale jõudes läheb ta laeva seest uudistama ja kohtub tulnukatega, kes ei olegi inimesestest väga erinevad. Või kelle sarnane on siis parem olla, kas inimese või tulnuka? Lugu avaldas muljet, positiivselt.

Andrei Livadnõi „Teine kolonisiatsioon“ jätkab kosmose teemat, millega eelmine lugu alustas. Sõjast on möödunud viis aastat. Vangistatud peategelane saab amnestia, kui ta puhastab militaartehnikast üle koormatud planeedi Dione. Ülesanne pole lihtsate killast. Jutu ainetel on illustreeritud ka raamatu pealkaas. Kõige paremad sõjajutud on ikka jutud, mille sihik on suunatud sõja vastu, nii ka siin. Aga omavahel öeldes, jutt on üsna jube ja vägivaldne.

Aleksandr Batšilo „Mittevajalikud“ räägib samuti humanoididest, aga teeb seda väga mannetult. On kaks leeri inimesi, ühed on maa all, teised maa peal, mõlemad ründavad teineteist. Arvavad, et vastane on tulnukas, aga tegelikult on võõras hoopis keegi lähedasem. Lõpp oli ainus meelde jääv litakas, aga selle teada saamiseks pidi terve loo läbi lugema, oi blinn!

Aleksandr Buškov „Ja nad püüdsid loomi seal“ on oma mahu poolest juba jutustus või siis lühiromaan. Kuskil kaugel kosmoses hakkavad laevad koos meeskonnaga kaduma. Kohale lendab uljas peategelane, kes hakkab kohe arveid õiendama, pärast selgub, et kontakti ei pea looma ainult relvade abil. Tundus lugedes kuidagi väga hurraapatriotismi võtmes lugu, tänapäeval enam venelased nii ei kirjuta. Alles lõpus märkasin, et see on kirjutatud 1986. aastal, no selge siis. Lahe äkstön on tegelikult. Buškovi kohta saab tutvustusest lugeda veel, et: „Kirjutab pöörases tempos – umbes neli raamatut aastas. Küsimusele, kuidas see tal õnnestub, on ta vastanud, et kirjutab kuu aega kurnatuseni, siis joob ämbritäie viina, toibub sellest ühe ööpäeva ja kirjutab siis edasi.“

Julja Ostapenko „Kuniglik jaht“ on trööstitu postapokalüptiline lugu. 120 aastat tagasi suri enamus inimesi välja, üksikud, kes elus on, põgenevad tagaajajate eest. Jahti peavad need, kelle inimesed ise on loonud. Polnud suurem asi lugu, ma ei tea, naised oskavad ulmet kirjutada küll, aga… kuidagi tuim oli see kirjutükk, meelde ei jäänud ja, ah, las ta jääb.

Juri Poguljai „Ökokeskus“ viib jälle sinna - pärast sõda perioodi. On noorpaar, mees satub ühte, naine teise varjendisse. Nad üritavad kokku saada, aga olud, situatsioonid, kõik on nende vastu, kuni nad ise ka pööravad teineteise vastu. Kurb ja lohutu lugu, sõjas ei ole midagi ilusat. Olgu jääv meile rahu. Korralik keskmisel tasemel lugu, ei midagi pöörast, aga kõige hullem ka ei ole. Huvitav oli teksti ülesehitus, kahe tegelase minajutustus kulges vaheldumisi ja paralleelselt.

Vene ulme tõlkimisel on Veiko Belials ikka suure töö ära teinud. Varasemad antoloogiad „Me armastame Maad“ 1. ja 2. osa on saanud väärilise järje. See on küll väikeste mööndustega mainitud, sest „Raevu päevad“ on hoopis teises laadis kogumik, aga ma ei võtnudki raamatut kätte selle mõttega, et soovin lugeda sefiiri. Kõik jutud on viidud küll tulevikku, aga tuleviku vaatekohalt hinnatakse jälle olevikku. Lõpud ei ole enamasti õnnelikud, harva on näha tunneli lõpus valgust, aga pigem tasub seda võtta kui hoiatust. Kui üldse millega üle võiks nuriseda, siis meenub, et va kirjaveasarvik välgutas mõne koha peal keelt, aga noh, aga noh, tegijatel ikka juhtub. Kiidan muidugi veel ka raamatu kompositsiooni. Lood ei olnud kronoloogiliselt koondatud, vaid sisemise loogika alusel järjestatud, esimese jutuga algab tegevus Maal, siis läheb kosmosesse ja lõpuks jõuab Maale tagasi. Juba Strugatskid kirjutasid, et kõige tähtsam on Maal, nii ta on.