Olend väljastpoolt meie maailma



Olend väljastpoolt meie maailma. 

Tlk Jüri Kallas, Sander Kingsepp, 

Marek Laane ja Leo Metsar.

Elmatar. 

1995. 272lk.


Sügis on just paras aeg, et lugeda midagi tumedat või sünget. Tõsi, õues saab veel olla, kuid see ei ole enam suvine olemine, kui päevad olid pikad ja ööd valged. Aga mis võiks praegu tunduda parem, kui soojas  toas end raamatuga kerra tõmmata ja lugeda... Mis võiks sügishooaja alustamiseks olla parem kui õuduskirjandus? Krimkad, aga eks ole needki piisavalt kõhedad. 

Et lugemata raamatute lünka täita, valisin sedapuhku jutukogumiku kirjastuselt Elmatar.  Numbrite keeles väljendudes leidsin sellest antoloogiast 13 lugu, mille esmailmumine jääb vahemikku 1891-1936. Kui kaks viimast laastu välja arvata, võib, pilku kõrvale pööramata öelda, et tegemist on korraliku novellikoguga. Autorkond on otse loomulikult tundmatu, et mitte väita unustatud, kuid seda ainult valdavalt, mõni nimi oli tuttav, mõnda olin isegi varem lugenud, aga see selleks. Kuna jutud on enamuses 20. sajandi algusest, siis on neil ka oma ajastu hingus juures. Õudus küll, aga see oli või vähemalt mulle tundus ikka kuidagi leebe ja hillitsetud õudus. Lugemist see tühiasi mõistagi ei seganud. 

Saan aru, et koostamine toimus koronoloogisel põhimõttel, aga miks oli esimeseks jutuks valitud just Ambrios Bierce "Hüpnotiseerija", jäi esiti selgusetuks. Kui öelda selle jutu kohta ainult kolm sõna, siis ei oska ma öelda muud kui "meh", "mäh" või "möh". Tegevust ja tegelasi seal ju oli, peategelane maksab kätte oma vanematele, kes teda vääriti kohtlesid, oma pointki moraali epistli näol olemas, aga ootasin ikka midagi muud, midagi maavälist ehk. Ilmselt oli selle loo lisamise põhjus anda aimu, et ka nii on kunagi kirjutatud. Ütlen kohe ära, et kirjutatud on kõik lood laitmatult, selle koha pealt oleks patt nuriseda.

Mis eelmises jutus jääb andmata, selle korvab W. W. Jacobs piisavalt. "Ahvikäpp" on avaldatud küll 1902, originaalse ideega see lugu just silma ei paista, aga hirmu juba tekitas. Iseenesest on see klassikaline jutt sellest, kuidas kuldkalalt kolm soovi küsida, ent soovidega tuleb olla ettevaatlik. 

Hanns Heinz Ewers "John Hamilton Llewellyni ots" ei löö ainult pika pealkirjaga. Seal taga on kriipiv pala kunstnikust, kes pistab rinda igavikuga. Siberi igijääst leitakse mammut, aga peale selle leitakse sealt veel midagi, mis, see jääb juba saladuseks. 

Gustav Meyrink "Violetne surm" viib Tiibetisse, et tutvustada omaette elavat suguharu. Aga nad sunnikud oskavad sõnaga inimesi likvideerida. Oli selline allegoorilis satiiriline veste, et korra kannatab lugeda ikka. 

M. R. James "Visatud ruunid" räägib ajameelsest professorist, kes lükkab tagasi talle saadetud artikli. Sellele järgneb kibestunud autori poolt professori tagakiusamine, ruuni kirjadega needuse peale panemine... Lugeda oli ladus, aga paar päeva hiljem tundub, et midagi väga erilist siiski ei olnud. 

Paul Scheerbart "Uus pealmaailm" alapealkirjaga Veenuse novelett on esimene kosmoselugu siin kogumikus. Veenus on ülerahvastatud, üleliigsed saadetakse maalt välja. Natuke oli naljakas ja natuke nukker lugu sellest, kuidas positsioonid ühiskonnas määravad asjaosaliste käekäigu.

Aleksandr Grin "Ööl ja päeval" on militaarse kallakuga õudusjutt. See on üks väheseid lugusid, mille puhul minu arvamus läheb BAASi arvustajate omast ikka täiega lahku. Et lühiproosat eriti ei loeta, ei üllata mind, aga et vene ulme ka ulmikute endi seas ei pälvi just sooja soosingut, seda poleks uskunud. Muidugi ei soovi ma väita, et kõik vene ulme on parim, leidub neilgimudru.

 Kuid "Ööl  ja päeval" räägib kapten Cherbeli rühmast, mis asub parasjagu kuskil sügavas metsas. Öise vahikorra ajal on kaduma läinud viis tunnimeest. Jutt algabki kuuenda tunnimehe vahipostile minekuga, mis lõppeb aga süüdlase tabamisega, ja süüdlane oli väga lähedal. Kui teiste lugude kohta saab nentida, et neid peaks lugema teadmisega "tol ajal", siis see lugu oleks võinud ilmuda ka aastaid hiljem, ning ikka oleks ta värske. Hurjutama peaks vaid illustraatorit, kes on ehmunud tunnimehele ehk Moore`ile joonistanud pihku relva, mis meenutab kangesti automaati AK-47 (pilt nr 2). Jutus tõmbab Moore püssil kuke vinna. Stop! Midagi siin ei klapi, AK-l saab vaid eemaldada kaitseriivi, parandagu mind keegi, kui eksin. Samas hakkas mul poole jutu ajal tiksuma taustal F. F. Coppola film "Tänapäeva apokalüpsis" (1979). Õrna sarnasust saab siin tajuda, sõda, mets, hulluks minemine... Loona loomulikult lemmik. 

Georg Allan England "Olend väljastpoolt meie maailma" meenutas atmosfääri poolest omakorda Sergei Lukjanenko juttu "Rong soojale maale" (Raevu päevad, Fantaasia, 2019). Samuti on siin lähemas midagi külma, ainult et võõras läheneb kuskilt kosmosest, lootust on vähe. Jutt ei tekitanud niivõrd hirmu- kuivõrd külmajudinaid. 

Abraham Merrit "Metsaneitsi" on jutt, milles pannakse ühte patta nii õudus kui fantasy. Erru läinud lendur saabub kolkakülla, jalutab metsas ja avastab, et puud on nagu inimesed, nad räägivad, tantsivad ja... Oht saabub siis, kui külarahvas läheb kirvega metsa. Lugu on küll lihtne, aga ometi liigutav. Tähtsam kui lugu ise on, prantslastel stiil, juba keele pärast tasub seda lugu üle lugeda. 

Howard Phillips Lovecraft "Külm õhk" on täitsa kabe linnaruumis lahtirulluv jubejutt. Peategelase naaberkorteris elab keegi doktor, kes oli juba aastate eest läinud teise ilma. Traditsioonilisest H. P. L mütoloogiast veidi erinev, kuid korralik lugu on see ilmtingimata.

Aleksandr Beljajev "Seesam avane" on isenesest robotijutt, mis kirja pandud 1928, aga juba on seal isetöötav tolmuimeja nt. Jutu peategelaseks on vanaduspõlve pidav poissmees Eduard Gane, kelle argipäeva tammub sisse moodne tehnika. Jutu võib kokku võtta aforismiga - usalda, aga kontrolli. Jah, naer on terviseks.

Kogumiku lõpetavad kaks lühilugu, autoriteks on siis Frigyes Karinthy (Uus-Meremaa) ja Karel  Čapek (Kolimisettevõte). Huumoriga, isegi kui see on tumedais toonides, seal kokku ei hoita. Olgu siis ajaränd 21sse sajandisse või ajamasin alles väljatöötamisel, inimest saab alati nöögata. Toredad jutukesed on mõlemad ja sobivad sinna, et lõpetada raamat muigelsui.    

Pikalt enam lobiseda ei tahagi, lisan vaid, et arusaadavalt on tegemist korraliku ja tugeva ulmeantoloogiaga Öölase sarjast. Järjekorra nr on raamatul 1001, kas nii palju neid ilmus,  jään vastuse võlgu. Mingeid unehäireid raamat just ei põhjustanud, kuid neile, kes õuduse, ulme ja lüiproosa ees hirmu peaks tajuma, julgen soovitada küll.








Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.