Michael Crichton. Andromeda.

 


Michael Crichton. Andromeda.

Tlk Rein Saluri ja Enn Soosaar. Eesti Raamat. 1975. 240lk.

 

Ühes tuntud filmis ütleb Simon Simonet hämmeldunult võõrast objekti vaadates: „See on midagi sõjalist või kosmilist“. Umbes selline tunne valdas mindki, kui alustasin Andromedaga. Juba kaanepilt on siin kummaline, mingi mehe pea, linnud, varjud ja sinine taust, ei no mida! Lugedes loksusid detailid muidugi paika, aga esmamulje oli pelutav ning ei saa ma salata, omamoodi meelitav ka. Tagantjärgi võin juba öelda, et tegemist on katastroofi looga teadusulme kullafondist. Autor talutab lugeja käekõrval läbi viie päeva, kui teadust tabas kriis. Tegevus toimub 1967. aasta veebruaris USAs, kus juba mõnda aega on edutult otsitud maavälist eluvormi. Romaan algab, kui ülese saadetud satelliit toob Maale naastes kaasa uue eluvormi, mis ohjeldamatult kiiresti hakkab levima ja tapma. Kuid „teaduslikel eesmärkidel“ oli selliste juhtumite uurimiseks ehitatud Nevada hõredalt asustatud piirkonda maa-alune labor „Wildfire“. Et seal bioloogilist relva taheti luua, selle aimasin juba enne autori vihjet ära. Raamat räägibki käputäie teadlaste eneseohverduliskest otsingutest, et ohtlik bakter kontrolli alla saada.

 

Ei no, mis ma võin lisada, muidugi olin pahviks löödud, väga hea raamat on. Imestama pani, et Crichton ei viinud tegevust tulevikku, vaid pani oma kaasaega. Sellega õnnestus tal raamat valmis saada täpselt õigel ajal, veel enne esimese inimese astumist Kuule. Kui tekkis kokkupuude kosmosega, olid arusaadavalt päevakorral steriliseerimise ja karantiini küsimused. Oma ajastut on ta samuti väga tõetruult edasi andnud. Sidepidamiseks oli küll ekraaniga telefon, aga oli ka teletaip, surisevad magnetofonid ja paberlintidega infokandjad. Eessõnas autor vabandab lugeja ees, et võib minna liiga üksikasjalikuks, aga sellest ei lasknud ma end häirida. Omamoodi oli hariv lugeda sellist teksti, olgu siis üks väike näide leheküljelt 142.

„Inimene elab faktiliselt bakterite ookeanis. Neid on kõikjal – nahal, kõrvades ja suus, kopsudes, maos. Kõik, mis inimesele kuulub, kõik, mida ta puudutab, iga ta hingetõmme kubiseb bakteritest. Baktereid leidub igal pool, ainult et tavaliselt ei taju me neid.“

 

Vähemalt ei olnud nii, et midagi jäetakse rääkimata. See on märk sellest, et autor hoolib lugejast, tal ei ole kama kaks, kas saadakse midagi aru või peab kuskil udus sumpama. Tegelased jäid ehk pisut pinnapealseks, aga rõhk oli probleemi lahendamisel, mitte karakteri arengul. Ja ometi, kõik kulges siiski kuidagi loogiliselt, jah, oli pinget ja tegi kõhedaks, aga pooleli jätta samuti ei saanud. Lausa üllatasin, et Andromeda oli autori debüütteos, millest 1971. aastal tegi Robert Wise filmi „The Andromeda Strain“. Aga filmisõbrale ei tohiks päris võõras olla ka „Jurassic park“, mille Crichton kirjutas 1990. aastal. Üldiselt on „Andromeda“ selline raamat, mille võib riiulisse tagasi panna „Trifiidide päeva“ kõrvale. Mõlemad kuuluvad Mirabilia paremikku, mis on kindla peale minek.

 


 BAAS


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.