Munk maailma äärel

 




Munk maailma äärel.

Vene ulme antoloogia.

Tlk Arvi Nikkarev.

Skarabeus. 

2009. 344 lk.

 

Raamatutega juhtub vahel nii, et üks asi viib teiseni, hakkad kuskilt otsast üht valdkonda lugema ja lähed muudkui aga järjest edasi. Jõudsin nüüd kolmanda kogumiku manu. Nagu koostajal tavaks on saanud, leiab ka siit kaante vahelt sotsiaalse kallakuga lühiproosat. Lugude esmailmumine katab perioodi 1987 – 2004. Autorkond koosneb sedapuhku kaheksaliikmelisest seltskonnast ja tekste on kokku terve tosin. Mõni nimi on juba tuttav, mõni täitsa võõras, ühtki naist nende hulgas ei ole, kuid siit nad tulevad:

 

Kir Bulõtšov (1934 – 2003) „Rajoonivõistlused doominos“ on täitsa kabe jutt, mis räägib sellest, mida pealkiri lubab. Ettevalmistused mängudeks leiavad aset Veliki Gusljari nimelises linnas. Olenemata sellest, et samal ajal toimub sõda, kliimamuutused ja hotellis ei jagu kõigile numbritubasid, tuleb püha üritus lõpule viia. Täitsa usun, et sellised tegelased on olemas, kes pargis doominot mängivad, miks mitte neid siis raamatusse raiuda. Bulõtšovile omaselt on naljaga pooleks vint üle võlli keeratud, samas on jutul hoog sees, nii et lähenevat maailmalõppu ei tee asjaosalised üldse märkama. Novell kuulub omakorda suuremasse Veliki Gusljari juttude tsüklisse, varem on ilmunud pudemeid samast sarjast raamatus „Perpendikulaarne maailm“ (Skarabeus, 2010). Kuskilt on leotu põhjal meelde jäänud, et üks tema jutukogu pidi olema tõlkimisel, aga ilmunud veel pole, eks näis, millal see lettidele jõuab.

 

Andrei Stoljarov (1950)  ei ole lühikese jutu mees, lühike ei olnud tema jutt „Kaaren“ ega ole seda ka siin avaldatud „Saatana väljaajamine“ niisamuti. Gerdt on eriliste võimetega tavaline poiss, ta võib moondada end hundiks, näha ette tulevikku ja teatud riituse abil omandada võime näha läbi seinte. Vennad kristlased hakkavad teda selle eest taga kiusama, et temast välja ajada kuri vaim. Loomulikult pääseb Gerdt nibin-nabin tuleriidalt ning kohtab endasarnase tüdrukuga, kellega nad siis koos…                                                                                                      Stoljarov toob küll inkvisitsiooni kuskile lähitulevikku, aga käib seejuures üsna kummalise mõtte välja, et kas religioon on takistanud evolutsiooni arengut. Vastust ta muidugi ei anna, aga kooselu võimalikkus natuke teistsuguste inimestega, jajah, arvan, et ta räägib hoopis sallivusest, mida ei ole ju kunagi liiga palju. Jutuna on Kaarnast kraad parem, mistap lugemisega ei saanud algul vedama, pärast pidama.

 

Andrei Lazartšuk (1958) on kirjutanud väga kummalise jutu „Nõid“, milles tegevus toimub sõja ajal, kui Oswaldi isa läheb merele ja poeg jääb koju veskit pidama, ning peagi saabub veskisse võluvõimetega hiinlane ja Oswaldi täditütar, siis saabub põuane suvi, külarahvas hakkab selles süüdistama veskirahvast, lõpeb jutt kahjuks sellega, et Oswald lööb tolle hiinlase maha, aga kuna tegemist on ainult esimese osaga suuremast romaanist, siis ega siit sotti väga ei saa, et kes on kes ja mis asju nad seal ajavad, et jutus juba oli veski ja tegeldi võlumisega, viirastus korraks mälukaadris isegi Krabat, aga see oli ainult ajutine mõtteuit, ning jutu lugemist ei kahetse ainult seetõttu, et need kohad, kus isa kirjutas pojale, kuidas ta merel seilab, olid parajalt veidrad, nii kirjutab too meremees nt, et nad kinnitasid Põhjatähe laeva ninasse, siis ei ole pilves ilmaga võimalik öösel kursilt kõrvale kalduda, no ma ei või, isegi Münchausen ei oleks selle peale tulnud, aga seda võib küll mainida, et Lazartšuki „Muumia“ oli siiski parem, muidugi lisas sellele jutule väärtust autori stiil, sest üleleheküljelisi lauseid on ikka tore lugeda.

 

Andrei Lazartšuk  ja Mihhail Uspenski (1950) „Kollane allveelaev „Komsomolets Mordovij““ on lugu sellest, kuidas 1960ndatel külastas Nõukogude Liitu ansambel „Beatels“. Lääne suhted olid, nagu nad olid, aga kui üks allveelaevnik oli sooritanud kangelasteo, ja soovis vastutasuks oma lemmikbändi näha, siis ta pidi seda ka nägema. Esimene lugu siin kogumikus, mida lugedes pugistasin naerda. Venelased oma absurdiga ikka teevad kino. Akuraatne piibujutt.

 

Sergei Sinjakin (1953) ja tema „Munk maailma äärel“ oli parim üllatus siin kogumikus. Grupp teadlasi, kuhu kuulub ka jutu peategelane Stern, uuris 1930ndatel atmosfääri kõrgemaid kihte. Esimene üles saadetud lennumasin sooritab ebaõnnestunud maandumise, aga selle masina külge on jäänud sinakalt helendav „täht“, millest keegi aru ei saa, millega on tegemist. Stern võtab kummalise tähe enda kätte ja hoiab seda saladuses. Järgmistel lendudel selgub, et ilmaruum on selline, nagu kujutatud raamatu kaanepildid. Ülevalt vaadates seisab maakera kolmel vaalal jne. Sellise info eest satub Stern vangilaagrisse ning jääb julgeoleku radarile ka hiljem. Taas selline lugu, mis tuletab meelde, kui väike ja abitu on inimene suure süsteemi haardes.

 

„Ujumine üle Jangste“ on Sinjakini teine jutt. Jangste jõe ääres võtavad koos saatjatega kohad sisse Venemaa ja Hiina liidrid, Stalin ja Mao Zedong. Kihlveo korras ületab jõe ujudes Mao, kellega liitub Tšapajev. Kahjuks Vassili Ivanovitš Tšapajev upub, aga tema surma põhjuseks märgitakse, et ta langes kangelaslikult valgetega võideldes. Eks siin on palju viiteid ning kihte, mis moodustavad allteksti, ilma Vene-Hiina ajalugu tundmata jääb suurem osa arusaamatuks. Aga autori lõõpimist oli tore lugeda ka ajalugu põhjalikult tundmata. Sinjakini jutustamisoskus on sedavõrd kaasahaarav, et tema tekste võiks teinekordki lugeda.

 

Alan Kubatijev (1952) on kirjutanud allegoorilise jutukese „Aga teie lennake, kuidas tahate“, milles kujutatakse ühiskonda, kus linnud valitsevad inimeste üle. Zoolingvist Vronski mõistab lindude keelt ja töötab tõlgina inimeste ja lindude vahel, kuid loomulikult ei ole ta olukorraga rahul. Tunnistan ausalt, sellist lugu poleks oodanud. Püss lugu just ei ole, aga ei krigise ka hamba all. Kui muidu on vene ulmes ikka kas reibas pilgar või sünge kannatamine, siis „Aga teie lennake…“ on midagi kolmandat. Et peategelane päästis kassipoja… see oli nunnu.

 

Leonid Kaganov (1972) on kirjanik, keda võib pidada vene ulme uue laine esindajaks. Esmatutvust saab alustada kahe jutuga. Nii veider, kui see ka ei ole, aga tema „Enne koitu“ on siin kogumikus ainuke maailmalõpu pala. Jutt siis sellest, et teadlased on välja arvutanud, et kosmosest läheneb mingi oht, millega kokku põrgates maakera hävib. Rüüstatud Moskvas satub Kolja kokku Olegiga, nendega liitub veel Oksana, kõigil on närvid läbi ja maad võtab viimsepäeva meeleolu. Kuradi hea lugu ja hästi kirjutatud. Film hakkas silme eest jooksma, aga pole ka imestada, autor on lisaks proosale veel kirjutanud stsenaariume filmidele. „Hamsik“ on tema jutt, mis räägib tuleviku lastest, kellel on arvuti abil võimalik endale elavaid mänguasju valmistada, kas või tiibadega hamster. Lemmiklelude valmistamiseks on vaja ainult inkubaatorit, geene ja piraatprogramm alla laadida. Ja kui mõni mänguasi ei sobi, siis võib ju selle alla vett lasta. See oli üks süüdimatult julm lugu. Ei soovita nõrganärvilistele.

 

Andrei Salomatov (1953). „Tundmatu naine“ räägib sellest, kuidas pimedaks jäänud naisele sokutati õige elukaaslase pähe libaabikaaslane. Jutu võib tõmmata liistule: kes teisele auku kaevab, see ise sisse prantsatab. Üsna karm huumor on venelastel, polegi rohkem midagi öelda. „Töö kurttummadega on lausa nauding – ei kära ega ropendamist.“ (lk272)

 

„Hall ingel“ on lugu, mis kerib end lahti 1. mai töörahva pidustustel. Läheb nii, et miiting lõpeb marodöörlusega linnas. Peategelane jääb poodide rüüstamisest küll kõrvale, kuid kohtub viirastusliku Õigluseingliga ehk oma südametunnistusega. Oli ka siin natuke nalja ja napsi. Imelik küll, aga väga usutavana tundusid need mõlemad jutud. Tasub veel ära mainida, et A. Lazartšuki ja A. Salomatovi looming kuulub turborealismi voolu. Hea kraam. Aga mis puutub taolisse koomikasse, siis arvan, et tegemist on kaduva tendentsiga, kuna solvumiskultuur neelab sellise nähtuse koos saba ja sarvedega alla. Nii et kiirustage, seltsimehed unetud ulmehuvilised.

 

Raamatu lõpetab Alan Kubatijevi tagasivaade oma kirjanikukarjäärile (Lisa: „Puust Dante ja pronksist Dante ehk miski pole veel lõppenud). Kahjuks Nikkarev ei kirjuta lõppsõna oma kogumikele, nii ei väikese alternatiivina oli seda tore lugeda.

 

„Munk maailma äärel“ on äraütlemata tugev kogumik, alustades sellest, et raamat on kõvakaaneline ja lõpetades lugude omavahelise ühtlase tasemega. Ei ole nii, et üks jutt on pool lehekülge ja teine võtab enda alla kolmandiku raamatust. Kompositsioon on paigas, lapsehaigused on läbi põetud ja seda tasub ainult kiita. Paar lugu jäi minu jaoks pisut kaugemaks, aga üldmulje on positiivne. Arusaadav, et tõlgete kättesaadavust mõjutab rahakoti kõhukus, kindlasti oleks koostaja midagi veel leidnud, aga seekord siis sedapsi.

 

Ilmselt tuleb raamatule kasuks ka see, et siin on jutte kahest ajastust. Ühel pool on need, mis jätkavad traditsioonilise vene ulme pärandi alalhoidmisega ja teisel pool postsoveti perioodi kuuluvad palad. Aga üleminekut kui sellist sobib ilmestama Kubatijevi lootusrikas tsitaat: „See-eest hakkasid meie laevahuku läbi teinud kirjanduse rusud uuesti pärivoolu ujuma ja näib, et „Meduse´i parv“ muutub vähehaaval „Kon – Tikiks“. (lk326)

 

BAAS

Kirjakoi

Goodreads





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.