Moskva - Petuški

 


Venedikt Jerofejev. Moskva - Petuški.                                                                              Tlk Ott Arder.                                                                                               Tänapäev. 1999. 140lk.

 

Kui üks raamat võib imelik olla, siis see seda kindlasti on. Omamoodi lugu siin ju leidub, Venitška sõidab Kurski vaksalist rongiga Petuškisse külla pruudile ja pojale. Kohale küll ei jõua, aga  tema isik on juba selline, et kui tema ei leia sekeldusi, siis leivad sekeldused tema. Kohtumised kaasreisijatega rongis, arutlused tähtsate küsimuste üle, magama jäämine, unenäod, riigi taga kirumine, need olidki kõrvalisemad teemad, mis raamatust läbi käisid. Põhiline teema on muidugi alkohol, kuidas seda juua, mida ja millal juua jne. Oli väsitav ja oli kosutav. Vene hing, ahh, see on midagi müstilist, ta ei kurda ega hala, tema nutab ja kannatab, nagu üks tšehhovlane kunagi.

Aga neid soovitusi joomarluse kohta kodus järgi mitte proovida:

„Nagu silmad lahti teed, peab kohe midagi hinge alla panema, valetan, isegi mitte niisama „midagi“, vaid nimelt sedasama, mida sa eile jõid, ja juua tuleb väikeste pausidega, nii oma 40-45 minutit; juua nõnda, et õhtuks oleks joodud juba kakssada viiskümmend grammi rohkem kui eile. Siis ei esine enam ei iiveldust ega häbelikkust ja nägu on nii kenasti valge ja klaar, nagu poleks juba pool aastat vastu vahtimist saanud.“ (lk48)

 

Üsna rammestav vaheldus mõnele „Minu…“ sarja raamatule.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.