Keskpäeva varjud


 



Keskpäeva varjud. Vene ulme antoloogia. Tlk Veiko Belials. Fantaasia. 2015. 412lk.

 

Ilmselt ei ole võimalik ette kujutada vene ulmet ilma Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski loominguta. See üüratu pärand, mille need vennad maha jätsid, on lihtsalt väljendudes - ületamatu. Ja ega nende mõju ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Aga selle raamatu juures puutusin kokku iseäraliku nähtusega, millest olin varem vaid kaude lugenud, nimelt: teised autorid kirjutavad algupärandile järje(d). Keskpäeva maailma tsükkel, mille Strugatskid kokku panid, algab romaaniga „Purpurpunaste pilvede maa“ ja lõppeb teosega „Suur ilmutus“, vene keeles on seda kokku, koos vahepealsete raamatutega, 12-köiteline sari. Ilmselt on maailm isegi vähe öeldud selle kohta, mille nad valmis vermisid, sest tegemist on rohkem universumiga, sinna kuulub peale Maa veel mitmeid teisi planeete, kuhu tegevus viiakse. Siin raamatus on siis kaks lugu vendadelt endilt ja kolm kirjutatud hiljem teiste poolt. Kuigi esimese jutu pealkiri on „Kauge Vikerkaar“ oli see vähemalt mulle kõige lähem, et mitte öelda kõige parem. Tegu on katastroofilooga planeedil Vikerkaar. Selle taevakeha on enda uurimisobjektiks võtnud teadlased, kui aga lõpp on ligi, siis ei hakata esimese hooga mitte päästma inimesi, vaid uurimisandmeid, tehnoloogiat ja aparatuuri. Jutt on teadlase vastutusest, et mis siis on kõige tähtsam? Järgmine jutt, samuti vendadelt, „Poiss põrgust“ jäi ikka väga kahvatuks, aga oma teema oli sealgi olemas, pole midagi parata, sõdur jääb sõduriks. Väga esile ei kerkinud ka teiste autorite jutud, nad ei ole halvad, aga vaimustusest minestama ka ei pannud, selline tugev keskmik. Kahe autori nimed olid isegi minusugusele ulmevõhikule tuttavad, Mihhail Uspenski ja Andrei Lazartšukiga sai kohtuda juba Arvi Nikkarevi koostatud vene ulme antoloogiates. Üksjagu jäi lugemismuljet pärssima ka tõsiasi, et ma olen häbiväärselt vähe lugenud vendade algupärandit, kokku ehk seitse lugu tuleb ära. Nii jäid mitmed tegelased ainult skemaatilisteks. Võis ju olla, et kui ühes jutus on mõnel tegelasel peaosa, siis järgmises raamatus ta ilmus lavalae ainult selleks, et öelda: „Tõld on ees“. Katsu siis aimata, kes, mis jne. Aga küsimused, millele Strugatskid tähelepanu pöörasid, on muidugi olulised, kas kõrgem tsivilisatsioon võib sekkuda madala tsivilisatsiooni olemasollu või kas inimene võib olla jumal? Aga võib-olla ühe kirjanduse kõige olulisema nüansi ütleb välja Mihhail Uspenski jutus „Rästikupiim“, kui poliitilisse intriigi sattunud kõrvaltegelane resümeerib järgmist: „Ei tohi, härrased. Kammerer, pange relv ära… Kornei Janovitš, visake see jälkus käest… Kõik me oleme inimesed, ja ei ole teie meist paremad, me oleme nõrgad, alatud, arad, aga me oleme ikkagi inimesed…“ (lk237)

BAAS

Vikerraadio

Goodreads

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Digital Nerdland





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.