Siim Veskimees. Lõputu juuni.
Siim Veskimees. Lõputu juuni.
Fantaasia.
2013. 194lk.
Võimalik vaid ulmes ehk pilk tulevikku ehk, mis juhtub
siis, kui liikumine planeetide vahel muutub lihtsaks. Kuidagi nii, et mitte
laskuda liigselt detailidesse, võib seda raamatut lühidalt iseloomustada. Siin
on peategelane Hain, kellel on Eesti Vabariigist kurgumulguni, ja kui avaneb
võimalus koloniseerida uus planeet kosmoses, kus on Maale lähedased tingimused,
siis sinna ka minnakse. Kaasa läheb selle üritusega 20 000 kaasmaalast, kes
soovivad uues kohas alustada otsast peale. No loomulikult ei lähe kõik lepase
reega, uus asundus tahab omaette iseseisvust, mis ei sobi jälle maalastele.
Häbi küll, aga see oli mul esimene kord Veskimehe raamatut
lugeda. Hea, et alustasin eessõnast, kus autor räägib, et tekst ilmus algselt
ajalehes Lääne Elu (2012) joonealusena. Samas mainib ta veel ära, et on
põhimõtteliselt halval arvamusel eestlastest. Need kaks punkti mõjutasid omal
moel ka raamatut. Tema pahameelsus väljendub eelkõige ühiskonnakriitilises
hoiakus: „Endiselt saavad haiglaõed
naeruväärset palka ja kultuuritoetused on kümme korda väiksemad kui
eesti kultuuri püsimajäämiseks vaja.“ (lk107) Ja-jah, kui see nüüd jõuaks
õigesse kohta oleks hästi, aga muidu jääb ainult hüüdjaks hääleks kõrbes. Ikka
väga negativistlik toon jäi siit kogu raamatust meelde, mis oli ilmselt eesmärk
samuti.
Endiselt olen veel Kingi mõju all, mis tähendab, et
Veskimees jäi piisut tagasihoidlikuks põnevusega. Võib-olla ongi nii, et ulme
peab põranda alt välja tulema, ta ei ole enam karge ja karm, tal pole enam
tanksaapaid ja nahktagi seljas, ta paneb ülikonna selga ning muutub soliidselt salongikõlbulikuks.
Midagi läheb kindlasti kaduma selle käigus, midagi lisandub, uusi lugejaid nt,
laieneb sihtgrupp, mis on tore. Kui nii ongi, siis esineb Veskimehel siin veel
üksikuid puudusid. Olgu nende kirjavigadega, kuidas on, toimetaja on ka
inimene, kellest ma väga lugu pean, aga lugeda sellist lauset, nagu see on, oli
küll paras katsumus:
„Ja et tegelikult kasvatavad lapsi selle kahest kokku
tehtud vist oma kuue-seitsmetoalise kesklinna korterimonstrumi omaette nurgas
elavad Elli isa ja ema.“ (lk78) Õnneks on see vaid üksikjuhtum.
Üldiselt on Veskimees ideekirjanik. Kui ma nüüd
õigesti mõikasin, siis ta tahtis öelda selle raamatuga seda, et bürokraatiale
tuleb virutada klaviatuuriga vastu kaalikat. Autori arvates on eestlane aga
selleks liiga tagasihoidlik, laseb ennast lükata ja tõmmata. No jah, eks ma ise
olen ka natuke tuim tükk. Lugemine läks üle käbide ja juurikate. Kogu aeg midagi
häiris, aga alles poole peal sain aru, mis see on. Tema tegelased ainult
räägivad, siis veel räägivad ja lõpuks ka ainult räägivad. Tahtsin juba ulatada
neile klaasi veega, et jooge, teil on ilmselt janu kaaskannatajad! Tegelased
jäid seega sutike üheplaaniliseks.
Kuid ei saa vaid kurta, leidus ju romantikat samuti: „Kadi
kõhkles natuke, otsis endale toidukastist veinipudeli ja ronis kah voodisse.
„Ega sul ei ole midagi selle vastu, kui ma su juurde tulen? Natuke üksildane
on. Kuidagi hirmus.““ (lk148)
Pealkirja järgi oleks pidanud seda juunis lugema, kuid
raamatus on kasutatud Liis Ojamaa värsse luulekogust „Lõputu juuli“, nii et
sobib ja juulisse. Aga Veskimehega pean natuke pausi.
Eesti Päevaleht (katkend)
Goodreads
Kommentaarid
Postita kommentaar