Siim Veskimees. Lõputu juuni.





Siim Veskimees. Lõputu juuni.
Fantaasia. 
2013. 194lk.

Võimalik vaid ulmes ehk pilk tulevikku ehk, mis juhtub siis, kui liikumine planeetide vahel muutub lihtsaks. Kuidagi nii, et mitte laskuda liigselt detailidesse, võib seda raamatut lühidalt iseloomustada. Siin on peategelane Hain, kellel on Eesti Vabariigist kurgumulguni, ja kui avaneb võimalus koloniseerida uus planeet kosmoses, kus on Maale lähedased tingimused, siis sinna ka minnakse. Kaasa läheb selle üritusega 20 000 kaasmaalast, kes soovivad uues kohas alustada otsast peale. No loomulikult ei lähe kõik lepase reega, uus asundus tahab omaette iseseisvust, mis ei sobi jälle maalastele.

Häbi küll, aga see oli mul esimene kord Veskimehe raamatut lugeda. Hea, et alustasin eessõnast, kus autor räägib, et tekst ilmus algselt ajalehes Lääne Elu (2012) joonealusena. Samas mainib ta veel ära, et on põhimõtteliselt halval arvamusel eestlastest. Need kaks punkti mõjutasid omal moel ka raamatut. Tema pahameelsus väljendub eelkõige ühiskonnakriitilises hoiakus: „Endiselt saavad haiglaõed  naeruväärset palka ja kultuuritoetused on kümme korda väiksemad kui eesti kultuuri püsimajäämiseks vaja.“ (lk107) Ja-jah, kui see nüüd jõuaks õigesse kohta oleks hästi, aga muidu jääb ainult hüüdjaks hääleks kõrbes. Ikka väga negativistlik toon jäi siit kogu raamatust meelde, mis oli ilmselt eesmärk samuti.

Endiselt olen veel Kingi mõju all, mis tähendab, et Veskimees jäi piisut tagasihoidlikuks põnevusega. Võib-olla ongi nii, et ulme peab põranda alt välja tulema, ta ei ole enam karge ja karm, tal pole enam tanksaapaid ja nahktagi seljas, ta paneb ülikonna selga ning muutub soliidselt salongikõlbulikuks. Midagi läheb kindlasti kaduma selle käigus, midagi lisandub, uusi lugejaid nt, laieneb sihtgrupp, mis on tore. Kui nii ongi, siis esineb Veskimehel siin veel üksikuid puudusid. Olgu nende kirjavigadega, kuidas on, toimetaja on ka inimene, kellest ma väga lugu pean, aga lugeda sellist lauset, nagu see on, oli küll paras katsumus:

„Ja et tegelikult kasvatavad lapsi selle kahest kokku tehtud vist oma kuue-seitsmetoalise kesklinna korterimonstrumi omaette nurgas elavad Elli isa ja ema.“ (lk78) Õnneks on see vaid üksikjuhtum.

Üldiselt on Veskimees ideekirjanik. Kui ma nüüd õigesti mõikasin, siis ta tahtis öelda selle raamatuga seda, et bürokraatiale tuleb virutada klaviatuuriga vastu kaalikat. Autori arvates on eestlane aga selleks liiga tagasihoidlik, laseb ennast lükata ja tõmmata. No jah, eks ma ise olen ka natuke tuim tükk. Lugemine läks üle käbide ja juurikate. Kogu aeg midagi häiris, aga alles poole peal sain aru, mis see on. Tema tegelased ainult räägivad, siis veel räägivad ja lõpuks ka ainult räägivad. Tahtsin juba ulatada neile klaasi veega, et jooge, teil on ilmselt janu kaaskannatajad! Tegelased jäid seega sutike üheplaaniliseks.

Kuid ei saa vaid kurta, leidus ju romantikat samuti: „Kadi kõhkles natuke, otsis endale toidukastist veinipudeli ja ronis kah voodisse. „Ega sul ei ole midagi selle vastu, kui ma su juurde tulen? Natuke üksildane on. Kuidagi hirmus.““ (lk148)

Pealkirja järgi oleks pidanud seda juunis lugema, kuid raamatus on kasutatud Liis Ojamaa värsse luulekogust „Lõputu juuli“, nii et sobib ja juulisse. Aga Veskimehega pean natuke pausi.


Eesti Päevaleht (katkend)

Goodreads




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.