August Gailit. Põhjaneitsi.




August Gailit. Põhjaneitsi.
Eesti Raamat.
1991. 328lk.

Pärast Toomas Nipernaadi läbi lugemist tekkis väike huvi Gailiti vastu. Suureks kurvastuseks aga avastasin, et tema raamatuid mul kodus käepärast rohkem ei olegi kui üks novellikogu. Koostaja, Heino Puhvel kirjutab raamatu kohta lühidalt nii: August Gailiti (1891-1960) "Eesti novellivara" sarjas ilmuv kogu sisaldab autori kõrgperioodi novelle, milles põhitooni annavad elu dramaatilisus, inimeste kurjus ja kannatused; ainet on Gailit leidnud nii oma kaasajast, rahvaluulest kui Piiblist. Lõpuosaks on valimik paguluses ilmunud raamnovellide kogust "Kas mäletad, mu arm?" (lk.327).

Ei ole põhjust rõõmustada, nipernaadilikust romantikast pole siin kogus enam tuhkagi alles. Alguse ots on ikka eriti masendav, pea igas novellis saab kas pea- või kõrvaltegelane surma. Kaks piibliainelist novelli "Laatsarus" ja "Barrabas" on küll heal tasemel, aga no kogu see religiooni temaatika jääb ikka kuidagi kaugeks. Oma ajastul, 1920ndatel, oli see aines kindlasti aktuaalsem kui praegu.

Kõige süngem oli novell „Meri”. Väikesaarel elab kalurite kogukond oma iidsete tarditsioonide järgi, kuni sinna saabub väljastpoolt uus hingekarjane. Külavanem paneb oma tütre mehele, kuigi viimane soovib hoopis teisega abielluda. Toimub abielu petmine ja truudusetu naine aetakse karistuseks merre, tema armuke saadetakse paadiga talvisele merele, vastu kindlale hukule. Seda roima vaatab pealt hukatava isa ja naise abikaasa. Oh, ajad, oh, kombed! Ühes teises raamatus tuleb Gailit väikesaare elu-olu juurde veel tagasi. Lugenud ma küll ei ole, aga kohe meenub film „Karge meri”, sama pealkoirja kannab ka raamat. Üldse läks tal vene aja kohta hästi, et kaks tema raamatut jõudsid ekraanile. (Nipernaadi ja Karge meri)

Lõpuosa moodustavad novellid, mis on kirjutatud juba paguluses. „Kas mäletad mu arm?” koondab kokku viis novelli, mida pajatavad üksteisele Rootsis metsatöödel viibivad eestlased. Need on küll eelmistega võrreldes leebemad, aga oma nukrust ei hoia autor ka siin tagasi. Oi seda kodumaa igatsust, mis võis nende hinges pakitseda, kes kaugel pidid viibima. Nagu öeldud, lugemine oli nauditav juba gailitliku keelekasutuse pärast, need looduskirjeldused ja tegelased, ah, ma ei või, see kõik on nii ilus. Kindlasti peab kunagi veel lugema tema raamatuid.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.