August Gailit. Põhjaneitsi.




August Gailit. Põhjaneitsi.
Eesti Raamat.
1991. 328lk.

Pärast Toomas Nipernaadi läbi lugemist tekkis väike huvi Gailiti vastu. Suureks kurvastuseks aga avastasin, et tema raamatuid mul kodus käepärast rohkem ei olegi kui üks novellikogu. Koostaja, Heino Puhvel kirjutab raamatu kohta lühidalt nii: August Gailiti (1891-1960) "Eesti novellivara" sarjas ilmuv kogu sisaldab autori kõrgperioodi novelle, milles põhitooni annavad elu dramaatilisus, inimeste kurjus ja kannatused; ainet on Gailit leidnud nii oma kaasajast, rahvaluulest kui Piiblist. Lõpuosaks on valimik paguluses ilmunud raamnovellide kogust "Kas mäletad, mu arm?" (lk.327).

Ei ole põhjust rõõmustada, nipernaadilikust romantikast pole siin kogus enam tuhkagi alles. Alguse ots on ikka eriti masendav, pea igas novellis saab kas pea- või kõrvaltegelane surma. Kaks piibliainelist novelli "Laatsarus" ja "Barrabas" on küll heal tasemel, aga no kogu see religiooni temaatika jääb ikka kuidagi kaugeks. Oma ajastul, 1920ndatel, oli see aines kindlasti aktuaalsem kui praegu.

Kõige süngem oli novell „Meri”. Väikesaarel elab kalurite kogukond oma iidsete tarditsioonide järgi, kuni sinna saabub väljastpoolt uus hingekarjane. Külavanem paneb oma tütre mehele, kuigi viimane soovib hoopis teisega abielluda. Toimub abielu petmine ja truudusetu naine aetakse karistuseks merre, tema armuke saadetakse paadiga talvisele merele, vastu kindlale hukule. Seda roima vaatab pealt hukatava isa ja naise abikaasa. Oh, ajad, oh, kombed! Ühes teises raamatus tuleb Gailit väikesaare elu-olu juurde veel tagasi. Lugenud ma küll ei ole, aga kohe meenub film „Karge meri”, sama pealkoirja kannab ka raamat. Üldse läks tal vene aja kohta hästi, et kaks tema raamatut jõudsid ekraanile. (Nipernaadi ja Karge meri)

Lõpuosa moodustavad novellid, mis on kirjutatud juba paguluses. „Kas mäletad mu arm?” koondab kokku viis novelli, mida pajatavad üksteisele Rootsis metsatöödel viibivad eestlased. Need on küll eelmistega võrreldes leebemad, aga oma nukrust ei hoia autor ka siin tagasi. Oi seda kodumaa igatsust, mis võis nende hinges pakitseda, kes kaugel pidid viibima. Nagu öeldud, lugemine oli nauditav juba gailitliku keelekasutuse pärast, need looduskirjeldused ja tegelased, ah, ma ei või, see kõik on nii ilus. Kindlasti peab kunagi veel lugema tema raamatuid.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave