Eesti Novell 2019

Eesti Novell 2019.

Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul,

Maia Tammjärv, Urmas Vadi.

MTÜ Eesti Jutt. 2019. 256lk.

Vat, jah, siin on nüüd üks selline raamat, mille puhul pidin tõdema: Et jaa, hakka või vanuigi veel imedesse uskuma. No ei ole ju normaalne, et see raamat üldse ilmuda sai. Juba igasugune ratsionaalne loogika töötab tema vastu. Peavoolu kese on ikka romaan, parnassil laiutab romaan, ja novell, see romaani kadunud lellepoeg, ei tema enam pildile mahu. Samuti ei toeta ka lugejapoolne statistika novelli. Ikka algavad jutukogu tutvustused nördinud teatega, et „Ma tavaliselt lühijutte ei loe“, „See pole minu tassike teed, aga…“ jne. Kuid seda kõike trotsides on tegusad inimesed asutanud ühingu „MTÜ Eesti Jutt“ ning annavad selle tiiva all välja eelneva aasta jooksul avaldatud novelle. Seesinane on järjekorras juba teine üllitis. Kokku on siia kogutud 18 novelli, mis ilmunud aastal 2018, pluss üks sajanditagune jutt. Enamus tekste on valitud ajakirjadest (Värske Rõhk, Vikerkaar ja Looming). Aga leidub ka eraldi jutukogudest valitud palu. Valik on loomulikult piiratud, siia ei ole kaasatud nt ajakirjades Saladused ega Eesti Naine ilmuvat jutulisa toodangut, kindlasti on midagi veel välja jäänud, aga olgu. Kaadrisse jääb seega vaid jäämäe veepealne osa, kuid parem siis juba õun peos kui kõrvits naabri kompostihunnikus.

Pean tunnistama, et lugemise esmamulje valmistas pettumuse. Mind valdas tunne, nagu oleksin sattunud kuhugi… piimasaali. Märkan, et laual on portselanist supitirin, taldrikul mõned kiluvõileivad, mille kõrval seisab kraaniveega karahvin ja tühjad klaasid. Kohkunud näoga peoperemees teatab, et täna peetakse lühiproosa peielauda. Ei no mida veel! Kergitan näljasena supitirina kaant, kuid seal ei ole tükkigi liha, on ainult vedel puljong. Kui nüüd sümbolism kõrvale jätta, siis selle „liha“ all pean silmas seda, et need novellid ei räägi lugu. Lugu, kus midagi toimub, kus on tegelased, kes viivad tegevust edasi, see kõik on jäetud kõrvale. Kui Tauno Vahtre kirjutab:

 „Tavaliselt ei juhtunud muidugi mitte midagi, aga ükskord tulid lauluväljakul mingid vene poisid, näitasid nuga, andsid korra molli ja võtsid kaks rubla ja nelikümmend kopikat ära.“ (Surm uusaastal, lk 10) Siis ma usun teda üleni.

Alles raamatu lõpuosas jõudsin novellideni, mis oma nime õigustasid, aga seni oli üks pusimine ja rühkimine, et lõpuni jõuda. See vist on avangard eesti kirjanduses, et loo jutustamist asendavad arvamusavaldused, jutlustused ja üüratud sisekaemused.

 Muidugi pean lisama, et eelnevalt lugesin Stephen Kingi raamatut „Öine vahetus“. Sellist järjekorda ei soovita kellelgi järgida. Olen kuulnud väidet, et lugemine pidi ilmapilti laiendama, muutma lugeja empaatilisemaks ning need teised voorusedki kuuluvad lugemuse alla. Aga Kingi lugemine hoopis kitsendas mu arusaamist novellist, muutis ootushorisondi piiratumaks. Kingilikku elamust siit oodata oli arusaadavalt otstarbetu. Nii et algus oli üks paras kannatuste rada.

Kusjuures tasub mainida, et nt Urmas Vadi ei hoia ka oma arvamust just kalevi all:

„Isegi praegu on me kirjanduses liiga palju tühjust, jama, keskpärasust. On tunda, et kirjanikud ei anna endast kõike ära, esimesed mõtteidud lüüakse kohe letti, suurema vaate asemel istutakse ninapidi mullas, põlemise asemel vindutakse, hetkeline kuulsus ja au kustutab kõik, novellidest ja romaanidest jäävad järele vaid postitusejupid Facebookis, pildikesed Instagramis. Ja tegelikult arvab ka Janika Kronberg, et tõelisi kirjanikke on meil vaid mõni üksik. Seda on näha selle järgi, kellest ta oma artikleid kirjutab, need õnnelikud väljavalitud!“ (Testament, lk 147-148)

Aga Vadi teeb vist nalja, vähemalt on tema novell ootamatult positiivse alatooniga.

Veel leidus siin raamatus ulmet ja olmet, maagilist realismi ning groteski. Terve raamatu kohta on vaid neli naisautorit. Kuid Maarja Kangro juba üksi on mitme eest. Kui üldse keegi surub novelli saledasse vormi elementide pimedat raevu, siis just tema oma novellis „Tseremoonia“. Paljude autoritega oli mul siin esmakohtumine. Ehkki enamus loetu meeldejäämine ei siin kogus avaldatud tekstide tugevaim külg, meenus, et kolme novelli olin varem ka lugenud. Imestasin isegi, et Johannes Semperi üliõpilasnovell „Püha umbrohi“ (1918) oli kunagi loetud, ja milline keel tol ajal oli, arhailine.  

Parima elamuse pakkus Jan Kausi novell „Õnnelik lõpp“. Kunagi käisid kirjanikud raamatukogudes kohtumas lugejaga. Ühelt kohtumiselt jäi Jan Kausi hääl mulle meelde. Nüüd lugesin mõttes tema häälega seda novelli ja selline tunne oli, nagu kuulaks teda ennast seda ette lugemas. Lugu ei ole iseenesest midagi uut. Legend räägib, et bluusmuusik Robert Johnson kohtas kunagi ristteel kuradit, kellele oma hinge müüs, sama juhtub ka „Õnneliku lõpu“ peategelase Oliveriga. Siin novellis on vahetuskaubaks kohtumine kunagise armastatuga. Eks jutt ongi armastusest, millest siis veel võiks kirjutada. Et kas vana arm ka roostetab või kohtumine muusaga, jah, tõlgendada võib mitmeti. Õnnestunud on tegelase avamine. Kaus paneb oma kangelasele juhtmed külge, ühendab vooluvõrku, keerab pöördlülitit, teisisõnu: äratab oma tegelase ellu ja paneb tegutsema. Kõik on veenev, kõik on usutav ja samas inimlik, isegi liigutav. Natuke naljaks oli samuti, kohanimi „Nõuvere“, see on pärl. Kausi novelli märgati ja talle anti selle eest Tuglase novelliauhind 2019. aastal.

Teine auhinna saaja, Tiit Aleksejev (Tõlkija), on ka siin raamatus. Samuti hea jutt, oleks võinud lühem olla. Ai jah see postitus kisub juba liiga pikaks. Lõpetuseks: kes soovin eesti kirjanduse lüsiproosast väikest ülevaadet, neile soovita. Raadioteater on viis novelli sisse lugenud. Kuulata neid tekste Kaspar Velbergi esituses on ka huvitav kogemus.

Raadioteater

Loetud ja kirjutatud

Meiemaa

Hyperebaaktiivne

Goodreads

Loterii