Joyce Carol Oates. Neli suve.

 Joyce Carol Oates. Neli suve.
 Tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane.
 Perioodika. 1977. 96lk.



Mõni raamat on selline, millest nagu ei tihkagi midagi rääkida/kirjutada. Seesinane on üks taoline. Teine võimalus oleks muidugi raamat maha vaikida ja ... aga milleks? Samas lugemine ei olnud keeruline, kuid laad oli harjumatu. Autor ei räägi lugu kui niisugust, kus on algus, keskpaik ja lõpp. Pigem on tegemist fragmentidega, pihipäeviku väljavõtetega. Kaantevahel on neli lühiteksti, kõigis on peategelaseks erinev naine, kes otsib iseend. Tegevus(etus) toimub Ameerikas, paar korda mainitakse linna nimega Detroit. Taustaks on siis 1960ndate üliõpilasrahutused ja Vietnami sõda, aga need jäävad kuhugi kaugemale. Põhiteema on siin suhted, et mitte öelda armastus. Et naine peab abikaasa kõrvalt armukest, see ei tundugi lõpuks enam nii ebaloomulik. „Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis.” (lk40) Ja kui mehed on kuidagi leebelt kohmetud, siis lihtsalt juhtub, et ei satu õige inimese otsa, elu on selline. Ameerika unistus ei pruugi alati täituda, seda isegi Uues Maailmas.

Kas ma nüüd just seda mõtete ja tunnete virr-varri nautisin, kuid tema stiil oli mulle küll muljetavaldav.

„Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peegelmina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu.” (lk23)



Joyce Carol Oates (1938) on palju kirjutanud, aga üsna vähe tõlgitud autor. Eesti keeles on temalt ilmunud ka romaan „Me olime Mulvaney`d”. Varrak, 2005.